Nii mõnigi neist haaraks aga peast, kui kuuleks, et kahe samblikuliigi pärast soovitas sambliku-uurija mitusada meetrit kuivenduskraavi kinni ajada. Laeva metskonna Siniküla soostuvas metsas kasvavad sõrmjas tardsamblik ehk Leptogium teretiusculum ning sire-säärsamblik ehk Cybebe gracilenta. Mõlemad on kaitsealused, neist esimene ohustatud liigina ka Eesti punases raamatus. Meie maal on teada vähem kui kümme kummagi leiukohta.Kui Laeva metskond lubas ekskavaatori Siniküla hoiumetsa kraavipõhjadest setteid välja kaapama, läks asi nii kaugele, et metsaülem Rein Antsmäe tundis tooli oma istumise all kõikuvat. Metskonda ähvardas puidumüüki hõlbustavast säästva metsanduse sertifikaadist ilmajäämine, sest sertifitseerija oli aasta varem keelanud 40 aasta vanuse kinnikasvanud kraavi puhastamise. Antsmäe arvates oli kõik seaduslik, sest puhastamiseks tehti projekt ning saadi keskkonnateenistuse, maaparandusbüroo ja looduskaitseühingu Kotkas heakskiit. Välitöödel kraavipuhastuse avastanud bioloog Asko Lõhmus aga leiab, et kraavi tolles kohas enam polnud, kaevati justkui uus kraav. «Mulle jäi arusaamatuks, miks oli hoiumetsas tarvis üldse veerežiimi muuta,» räägib Asko Lõhmuse sambliku-uurijast abikaasa Piret Lõhmus. Väike-konnakotka pärast 20 aasta eest hoiumetsaks muudetud alalt oligi ta tagatipuks leidnud need kaks kaitsealust samblikku. «Niiskuse muutumine on esimesi asju, mis neid samblikke mõjutab,» nendib Piret Lõhmus. Pais peaks päästma Lepituseks otsustas Laeva metskond ehitada ligi 300 meetri pikkusele umbkraavile kolm lüüsi, mis peaksid kraavi kuivendusfunktsiooni nullima. Lisaks süvendati kraavi kaldale tõstetud kõrgemasse muldesse kaks nõva – kividega vooderdatud laugjat kanalikest, mis lasevad veel voolata takistuseta metsa alt kraavi, aga ka vastupidi. «Otsustasime lüüside kasuks, sest siis pole veerežiimi muutus pöördumatu – veetaset on võimalik reguleerida,» selgitab Laeva metsamajandusspetsialist Koit Kraav. «Kui ajada kraav lihtsalt täis, on kõik. Midagi enam muuta ei saa.» Pealegi, väidab Kraav, olnuks kraavi kinniajamine 56 000 krooni maksnud lüüsidest-nõvadest vähemalt poole kallim. Metsameeste arvates on nad teinud küllalt, et looduskaitsjaile meele järele olla. Piret Lõhmus märgib aga pisut skeptiliselt, et esmalt tuleb suurveega jälgida, kas regulaatorid ikka töötavad või käituvad sõelana. Kui viimast, tuleks siiski kaaluda kraavi täisajamist. Praegu on mets pea purukuiv ja kraavipõhjas leiab seetõttu vaid üksikuid veesilmakesi. Säär- ja tardsambliku loo juures on kõrvaltvaatajale aga huvitav, mida arvavad osapooled nende samblike elust ligi 15 hektari suurusena määratletud vääriselupaigas. «Võibolla ongi neil siin hea just tänu nelikümmend aastat tagasi tehtud kuivendusele,» spekuleerib Koit Kraav. Piret Lõhmus väidab vastu, et kraav samblike kasvutingimusi paremaks küll muuta ei saanud. Pigem võib arvata, et kraav ei suutnud keskkonda lihtsalt piisavalt rikkuda. Sinikülast suurejoonelisemalt on kuivendajate tööd tagasi pöörama asutud Viljandimaal Soomaa rahvuspargis Kuresoo rabas, kus 30 aastat tagasi turbasse tõmmatud kraavide kinnipanek peaks taastama algse niiskusmäära 60 hektaril. Eestimaa Looduse Fondi (ELF) märgalade programmi juhi Marko Kohvi sõnul oli raba kuivendamise eesmärk teha kiduraist männijändrikest sihvakad palgipuud. Puude kasv pole aga aastakümnetega loodetud määral kiirenenud. «Metsamehe seisukohast korralikku puud ei saa neist ikkagi, samas on tekkinud alal tohutu tuleoht,» räägib Kohv. Plaan ka Alam-Pedjal Raba taastamine võiks looduses alata 2008. aastal, sest tulev aasta kulub ilmselt raha otsimisele. Kohvi sõnul on ilmne, et seda kulub sohu üle miljoni krooni. Väikestviisi hauvad ELF ja looduskaitseühing Kotkas kraavide kinnipanekut Alam-Pedja looduskaitsealal Pedja ja Põltsamaa jõe vahele jääval Aimla metskonna maal. ELFi metsaspetsialisti Kaupo Kohvi kinnitusel on plaan aga täiesti algusjärgus. Laias laastus on vaid kõneldud, et taasniisutatav ala võiks küündida kuni 200 hektarini. Et varasem praktika on pea olematu, pole mõistlik väga suurel alal katsetada, selgitab Kohv. Äsja võttis Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu vastu metsakuivendussüsteemide majandamise strateegia. See pole nii radikaalne, et lubaks Siniküla või Kuresoo taolisi eksperimente massiliselt algatada, kuid lubab jätta vääriselupaikades ja kaitsealadel hooletusse ligi kümnendiku 33 000 kilomeetrist riigimetsadesse rajatud kuivenduskraavidest. Kas teate? Metsakuivendus • Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hallata on ligi 800 000 hektarit Eesti metsamaad, mida on koos erametsamaaga kokku üle kahe miljoni hektari. • Kuivenduskraave on umbes 460 000 hektaril riigimetsamaal, nende kogupikkus on ligikaudu 33 000 kilomeetrit. • Viimase kümne aastaga on RMK puhastanud kraave umbes 60 000 hektaril. Kava kohaselt jätab RMK hoiumetsades kraave hooletusse 40 000 hektaril. Uusi kuivendussüsteeme rajatakse edaspidi vaid erandjuhul.
> Loe edasi |
kõik galeriid
