| Eile
maeti Tartus detailplaneeringuid. Olid sellised olulised paberid –
linnajuhid armastasid aeg-ajalt öelda, et need on ühiskondlikud
kokkulepped –, nendega prooviti juhtida linna arengut, neid arutati
linnavalitsuses, volikogus, avalikkusega. Neid kehtestati, millega
püüti jätta muljet, et neil on nagu seaduse jõud: kui ükskord on
detailplaneering kehtestatud, siis see ka kehtib. Eile osutus see kõik
blufiks ning nüüd on detailplaneeringud maetud. Rahu nende põrmule. Enne
eilset ma veel uskusin detailplaneeringutesse, kuigi Laine Jänese aegne
linnavalitsus oli seda usku kõvasti kahandanud. Mäletate küll neid
planeeringute jamasid, mis Tartus on viimaste aastate jooksul olnud.
Küll tulid hooned planeeringust kõrgemad, küll laiemad, küll kasutati
teistsuguseid materjale ning tööviise. Nüüd pandi viimane põnts. Eilne Tartu ajaleht kirjutas kaubamaja soovist üht korrust juurde saada ning selles uudisloos oli järgmine mõttearendus.Tartu
Kaubamaja Kinnisvara OÜ haldusjuhi Gunnar Mälli sõnul soovib kaubamaja
algatada ka praeguse detailplaneeringu muutmise, et viia planeering
kooskõlla praeguse lahendusega. Nimelt selgus 2005. aastal kaubamaja
uue hoone valmides, et selle katusel asuvad ventilatsioonikambrid on
lubatust 1,5 meetrit kõrgemad. Lugege seda viimast lõiku veel kord. Lugesite… Mida
see tähendab? Ei rohkemat ega vähemat kui seda, et sa võid
detailplaneeringut jumala rahus rikkuda, mõne aja möödudes viiakse see
lihtsalt rikkumisega kooskõlla. Ehk siis: detailplaneering ei
juhi elu, vaid elu (rikkumine, lubatust kõrgemaks ehitamine) juhib
detailplaneeringuid. Ehk siis: linnavõim ei ütle kaubamajale
(ärimeestele), kui suur võib nende ehitis olla, vaid ärimehed ütlevad
linnavõimule, kuidas nende tegude (rikkumise, lubatust kõrgemaks
ehitamise) järgi tuleb linnavõimu dokumente ümber teha. Nii on… Aga kas nii peabki olema? Saatsin
selle küsimuse kõikidele Tartu linnavalitsuse liikmetele. Kuigi
linnaplaneerimise rida kuulub abilinnapea Anto Ilile, on
detailplaneeringute probleemid räsinud nii tugevasti terve
linnavalitsuse mainet, et kindlasti tahaks teada: kuidas meie linna
juhid sellesse suhtuvad. Peaks ju detailplaneering olema
kokkulepe nii paljude poolte vahel (ärimehed-arendajad, linnaametnikud,
linnavalitsus, erinevad poliitilised jõud volikogus, linnakodanikud).
Kui seda kokkulepet ei hoita ning normaalseks peetakse hoopis selle
rikkumise tagantjärele silumist, loob see tahes tahtmata mulje, et
otsuseid ei tehta vaieldes, kuid avalikult ja selgelt, vaid pigem
susser-vusser võimu ja ärimeeste vahel. See on väga kehv mulje meie linnast. Mõned abilinnapead jõudsid kommenteerida. «Kindlasti
ei pea nii olema, nagu kirjeldate,» kirjutas abilinnapea Karin Jaanson.
«Planeering on ühiskondlik kokkulepe ja sellest tuleb lähtuda, mis ei
tähenda, et kokkuleppeid ei oleks võimalik muuta. Muutmine peab toimuma
samadest protseduuri reeglitest lähtudes.» Veel lisas Jaanson, et
kaubamaja juhtum jääb ajajärku, kus ta veel linnavalitsuses ei
töötanud, kuid kindlasti teeb ta asjaolud endale selgeks, et seisukoht
kujundada. «Olen teie mõttearendusega põhimõtteliselt päri ja
seisukohal, et nii ei pea olema,» kirjutas abilinnapea Margus Hanson.
«Kuna iga detailplaneering on nn. ühiskondlik kokkulepe, siis
ehitustegevus peab jääma selle kokkuleppe piiridesse. Sellest, et
kaubamaja soovib algatada detailplaneeringu muutmise, sain mina teada,
kui lugesin Tartu Postimeest. Soovid soovideks...» Mis küll äratab detailplaneeringud surnust üles? Sõnadest on vist juba vähe. |