| Tema elvalasest vanaema kodu kõrvalhoones elas suksu, kellest vanaema ei loobunud isegi vaatamata trahvidele, mida tollal linnas loomade pidamise eest tuli maksta. «Sealt see pisik jäi – ja see on tõesti väga raske haigus!» naerab Karin. Praegu resideerib talus üheksa hobust. Kõige noorem neist on neljakuune Patreze, kes nagu inimlapski kõik uue ja huvitava hammastega järele proovib. Patrezet kutsutakse Palliks, sest kaks esimest elukuud ta kõndida ei osanud – tema põrkas.Ööpäev läbi koplis «Mina olen laisk hobuseomanik, talvel viskan nad hommikul välja ja õhtul kella kaheksa paiku tulevad sisse,» räägib perenaine. Suvekuudel karja katuse alla ei toodagi, siis on neil vabadus ööpäev läbi koplis ringi kapata. Vargaid omanik ei karda, sest kes juba sihilikult varastama tuleb, seda ei pea ka talliuksed. Pealegi on hobused ise pimedal ajal pidevalt valvel. «Kui ma enda omasid vaatan, siis nad on ikka väga umbusklikud, kui keegi pimedas koplisse kakerdab,» kinnitab Karin. Hobusele on looduse poolt antud, et tema kõigepealt põgeneb ja siis alles vaatab. Muidu oleks kindel tee kiskjate lõunalauale. Ratsutajatele tuleb hobuse loomulik käitumine ja põgenemisinstinkt tingimata ära seletada. Selliseid juhtumeid on küll ja küll, kus suksu, algaja ratsanik seljas, tuhatnelja plagama paneb. Sellisel juhul on mõistlik end hobuse seljast maha libistada enne, kui too kiiruse üles võtab, sest päris kogenematu lendab kurvis niikuinii sadulast. Oma väikese talu üheks suurimaks plussiks peab perenaine avarat karjamaad, kus hobused saavad peaaegu alati väljas olla ja rahulikult oma hobuseelu elada. Nagu enamikule elusolenditest, on ka nende vaimsele ja füüsilisele tervisele ülioluline omasugustega suhtlemine. Karini sõnul on hulk inimesi, kes ratsataludele viltu vaatavad. «Et siin tehakse kõik valesti – alates sellest, et trennis käiakse lühikeste pükste ja plätudega. Aga kui inimene ei taha sportlasena karjääri teha, miks ta peaks siis minema kinnisesse manee˛i ühte ja sama rada sõtkuma?» Talus on olnud selliseidki külastajaid, kes lihtsalt tund aega ratsuga platsi peal seisavad. «Kui talle see hästi mõjub – aga palun!» Karl-Eriku ratsatalus sõidavad huvilised looduslikul liivaplatsil või teevad veidi pikema matka metsa. Matk kestab tavaliselt tund-poolteist, kauem oleks algaja lihastele surm. Ratsutamine on raske töö «See on müüdimurdjate saate materjal,» ei suuda Karin naeru pidada. Võhikute peakestesse ei mahu tihtipeale, et ratsutamine on raske füüsiline töö. Arvatakse, et mida mina raban, kui hobune jookseb! See, kui kiiresti keegi ratsutamise selgeks saab, on individuaalne. Mõni on õppinud kolm kuud ja pole selgeks saanud, teist vaatad juba kümnendal korral, et – vau! Aga neil, kes kiiresti arenevad, tuleb kusagil mujal tagasilöök. «Siin on see psühholoogiline nõks, et tuleb õigel ajal tagumikust tagasi tirida,» teab Karin. Kui alguses liialt hästi läheb, hakkab inimese ego end ilmutama – ja kui siis viltu hakkab vedama... Mõni jälle lahistab kaheksandal korral põõsas nutta, et hobu ei taha sugugi sinna minna, kuhu ratsanik sooviks. Treeneritöös polegi nii kohutavalt tähtis, et sada protsenti kõike alast tead. Igat tüüpi inimesteni jõudmine ja psühholoogitöö on vaat et olulisemadki oskused. «Võibolla on mulle vastu vaidlejaid, aga minule tundub nii, et esimene aasta on küll selline, kus hobune ratsutab inimest,» ütleb Karin. Hobustega on perenaisel omamoodi suhtlus, seda illustreerib üks värvikas juhtum talvest, mil kolm hobust olid ühes palkhoones ja ülejäänud teises, kus on jalgvärav. Suur juhthobune Draama arvas ühel päeval, et jube kihvt oleks, kui murraks värava lahti ja läheks õunaaeda kappama. «Vaatasin parajasti telekat ja äkki märkasin, et akna taga käis ka mingi film ja sebimine,» pajatab Karin. «Panime joped selga, et hakkame püüdma, aga kui loom on pätti teinud, siis ta end niisama lihtsalt kätte ei anna ju. Tegime värava lahti, vaatan – suur Draama, 800 kilo hobust, piilus veranda tagant. Seisin täiesti sõnatult keset hoovi ja siis ta tuli sealt, vaikselt. Laskis ennast madalamaks kui muru, ülejäänud kari tema selja taga. Ja see kaheksasada kilo valgus täiesti hääletult väravast sisse ja siis nad sõid seal hoones edasi. Et – me ei ole kuskil ära käinud, see oli eksitus.» Karinile tegi lugu palju nalja, aga oli samas ka suureks komplimendiks, et hoolealused teda niimoodi sõnatult austavad. |
