| Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse vanemteadur Külli Kangur ütles, et läinudnädalasel Vene-Eesti ühisekspeditsioonil Pihkva, Peipsi ja Lämmijärvele avanes päris muserdav vaatepilt. «Peipsi seisund on murettekitav,» tunnistas ta. «Mul on sellepärast hea võrrelda, et elan ise Võrtsjärve ääres ja näen, missugune on vesi Võrtsjärves, kus saab iga päev ujuda. Peipsis ning Pihkva järves ja Lämmijärves vohab aga vetikas praeguste kuumade ilmadega väga tugevalt, vesi on hägune ja vetikatest paks.» Sinivetikad teadlase kallalKanguri sõnul ei maksa Peipsisse ujuma minna, kui vees on näha rohekas vetikamass. «Ujusin ka ise ühisekspeditsiooni ajal ja pärast olid keha peal punased sügelevad laigud ja villid,» lausus ta. Suurim oli sinivetikate vohamine eilsetel andmetel Lämmijärve Eesti poolel Raidla kandis. Ehkki vetikate vohamine on seotud sooja ja tuulevaikse ilmaga, mis ei lase veel vetikamassi segada, peitub sinivetikate tekke põhjus siiski vee suures fosforisisalduses, mis vetikaid toidab. See omakorda pärineb enamikus Venemaalt, mille 430 kilomeetri pikkune Velikaja jõgi annab kolmele järvele üle poole veest. Ehkki ka Eesti poolel on Kanguri kinnitusel võimalik Peipsi fosforikoormust vähendada, tuleb suurem jagu saastast ikkagi Venemaa poolelt: «Fosforitase kasvab nii Pihkva kui ka Lämmijärves ja see pärineb peaasjalikult Vene poolelt.» Tartust kaks korda suuremal Pihkva linnal on Kanguri andmetel küll mingisugused biopuhastusseadmed, ent samas ei eraldata seal fosforiühendeid keemiliselt veest, nagu tehakse Tartus reovee puhastamisel. Ehkki pikaajalised proovivõtmised kinnitavad, et fosforireostus pärineb eelkõige Pihkva järvest, kuhu Velikaja suubub, ei kipu Vene teadlased Kanguri sõnul oma riigi süüga nõustuma. «Velikaja valgala on üle 25 000 ruutkilomeetri ja seal on peale Pihkva veel küllalt suuri linnu,» lausus Kangur. «Lisaks tuleb hajareostust veel näiteks põllumajandusest või suvilakooperatiividest.» Vene punnib vastu Kanguri sõnul väidavad Vene teadlased, et vetikate suurenev vohamine Pihkva ja Lämmijärves on tingitud looduslikest põhjustest, mitte inimtegevusest. «Osaliselt on see muidugi õige,» lausus ta. «2004. aastal tunnistas küll üks ühiskomisjoni Venemaa-poolne liige meile, et Velikaja jões on fosforikoormus kahe aasta jooksul suurenenud veerandi võrra,» lausus ta. «Järgmisel korral teda aga millegipärast enam ühiskomisjonis ei olnud.» Kanguri hinnangul ei tohiks Peipsi fosforisisaldus olla üle paarikümne milligrammi kuupmeetri kohta, kuid mullu oli see keskmiselt 40 milligrammi, Lämmijärves aga ligi 90 milligrammi. Venemaale kuuluvas Pihkva järves oli fosforisisaldus koguni üle 170 milligrammi ning see on aastast aastasse kasvanud. Ka läinud nädalal võeti ühisekspeditsioonil terve hulk elustikuproove, mis saadeti laborisse analüüsiks. Lõppkokkuvõttes mõjutab vetikate vohamine Kanguri kinnitusel tervet Peipsi elustikku. «Peipsi ökosüsteem on tasakaalust väljas ja selle peapõhjuseks on ikka vee suur fosforisisaldus, mis paneb vetikad vohama,» ütles Kangur. Suur sinivetikate vohamine oli Peipsil ka 2002. aastal, kui järves suri palju kalu. Kanguri sõnul saab Venemaale saaste vähendamiseks teatud määral survet avaldada Eesti-Vene piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise ühiskomisjoni kaudu. «Tahame näidata, et põhiline reostus tuleb järve Venemaa poolt,» lausus ta. «Mõistagi saab avaldada ka rahvusvahelist survet.» Kanguri kinnitusel uurivad teadlased sel nädalal suurtaimestiku, eelkõige roostike levikut. Roostikud on piki Peipsi kallast järjest põhja poole laienenud. Ka roostike levik on muu hulgas seotud toiteainete hulga kasvuga vees. |
