15 minutit kuulsust ja rikutud elu ehk narkomuul pole mingi õige loom

16.06.2008 22:17
Risto Kasemäe, politseiameti vanemkomissar

Seda kirjatükki ajendasid mind kirjutama viimasel ajal sagenenud teated erinevatest maailma nurkadest selle kohta, kuidas taas on kinni peetud Eestist pärit nooremapoolne inimene, kes üritas narkootilisi aineid salakaubana vedada.

Politseiameti ülemkomissar Risto Kasemäe.
Foto: Peeter Langovits

Politseinikuna olen omaks võtnud maailmavaate, mille järgi koosneb elu valikutest. Valikuid langetatakse ühelt poolt kogemuste, teadmiste ja potentsiaalse kasu saamisest lähtudes, teisalt seavad väärikus, veendumused ja seadused meile teatavad piirid.

Meelega järjestasin ma pidurdavad faktorid just selliselt, sest väärikas inimene saab aru, kuidas käituda nii, et endal ja teistelgi oleks hea koos elada ja töötada. Seadusi on vaja tegelikult spetsiifiliste valdkondade reguleerimiseks ja neile inimestele, kes arvavad, et kortsumata riietega on nende laip liiklusõnnetuse sündmuskohal ilusam, kui kinnise turvavööga elus keha.

Modernse kunsti suurkuju Andy Warhol on arvanud, et tänapäeval saab iga inimene olla kuulus vaid 15 minutit. Nii seisabki noore inimese ees valik – millega saada kuulsaks? Miks minna superstaari või talendijahi saatesse, kui igal nädalal on eetris mitu saadet, mille pealkirjas sõnakatke «krimi» ja kus näidatakse palju «huvitavaid» inimesi.

Loomulikult on lihtsam mõni telefoniga filmitud idiootsus YouTube’i üles laadida kui aastatepikkuse treeningu, õppimise või lihtsalt asjaliku elu tulemusena saada «tegijaks».

Põletame küünalt kahest otsast

Kas raha, mille eest oma vanale BMW-le uued valuveljed saab, on väärt riskimist oma tervise, elu ja vabadusega?

Paraku on paarkümmend tuhat krooni piisav summa, mille narkomuul endale «eduka» reisi lõppedes tasku paneb. On ju tema narkokuritegevuse hierarhias üks madalamaid tegelasi - asendatav, ohverdatav musta töö tegija, teisisõnu jobu.

Narkomuul – just niimoodi nimetab rahvasuu inimest, kes toimetab narkootilisi aineid salaja üle riigipiiri. Pole just eriti uhke olla kutsutud loomaks, kes pole õieti hobune aga samas ka mitte päris eesel, seega justnagu selline «pooletoobine» elukas nagu labradori ja puudli järeltulija - labraduudel.

Nähke puude taga metsa!

Teisisõnu vaadake oma tegemisi veidi laiemas taustsüsteemis. Milliseid tagajärgi toob teie tänane tegevus teile homme ja mida see tegevus võib tuua teistele? Kumb on hirmsam, kas looduse reostamine või inimeste reostamine?

Nooruse lollusest või tahtlikust enesehävitamisest tiivustatud narkotarbijate varustamine pole just kõige mõistlikum tegevus. Võib küll küüniliselt nentida, et surnud narkomaan on hea narkomaan, kuid enne narkomaaniks hakkamist oli ju tegemist ikkagi inimesega. Võib-olla oli just eesti narkomuula toodud kogus selleks esimeseks doosiks, millest algas kellegi teise allakäik?

Patuoina roll Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhetes

Hetkel käib tõsine rahvusvaheline diskussioon, milles Euroopa Liidu maad üritavad Ladina-Ameerika riikidele selgeks teha, et tuleks leida alternatiive kokaiini kasvatamisele. Ladina-Ameerika riigid justkui võtavad seda kuulda, samas aga mitte eriti.

Kas ikka tasub toppida trumpässa mõne Ladina-Ameerika «banaanivabariigi» taskusse ja näidata kogu maailmale, et Euroopas on meeletu nõudlus kokaiini järele?

Kui üldse vanglasse minna, kas tasub seda teha Ladina-Ameerikas, kus ei saa isegi aru, mille eest kaasvangid sulle peksa annavad ja mida vangivalvur sulle võõras keeles seletab ning hiljem erivahenditega argumenteerib. Rääkimata Eesti maine rikkumisest maailmas, mis tõmbab vee peale sportlaste, muusikute ja poliitikute aastatepikkusele tööle kujundada Eestist pilti kui toredate ja töökate inimestega riigist.

Päti märk külge kogu eluks

Nooruse lolluste arvele kirjutatud teod jäävad aastateks teie karistusregistrisse ja ahendavad märkimisväärselt teie valikuid oma elu kujundamisel juba sel perioodil, mil arunatuke pähe on jõudnud.

Kahetsus ja selgitused enda muutumisest ei pruugi jõuda teie tulevase tööandjani, sest dokumentaalne tõend kriminaalsest minevikust kipub krokodillipisaraid üle kaaluma. Tihtipeale hinnataksegi potentsiaalset uut töötajat esialgu vaid dokumentide põhjal ja selgituste vooru ei pruugigi tulla.

On lihtne süüdistada oma kehvas elujärjes kedagi teist, eriti hästi sobib valitsuse kirumine ning oma ebaseadusliku käitumise põhjenduseks tuua just kehva majanduslikku olukorda.

Enne valitsuse sõimamist tuleks vast meenutada, mida J. F. Kennedy on öelnud: «Mitte alati ei pea sa küsima, mida riik on sinu heaks teinud, vaid tuleb ka küsida, mida sina oled riigi heaks teinud?» Kui mingi konkreetne tegu meelde ei tule, võiks keskenduda lihtsamale, nimelt jättes tegemata mõne nõmeda teo. Ka sellest on abi.

Mis on meie suurim probleem? Vastan: hoolimatus! Seda nii enda kui ka teiste suhtes, mitte majanduskasvu pidurdumine ega valetavad poliitikud ega ka mullune pronksiöö.

Kui keegi sõber või noor sugulane räägib plaanidest minna Lõuna-Ameerikasse seiklema, tuleks vähemalt huvi tunda, missuguse reisifirma abil ta seda teeb ja milliseid loodusimesid või kultuuriväärtusi ta kaema läheb.

Kui mineja vastus on kuidagi lünklik või «heale ärile» viitav, võiksite tähelepanelikuks muutuda ja üritada teha midagigi suure jama ärahoidmiseks.

Kas see artikkel muutis olukorda paremaks? Vaevalt küll. Aga nagu ütles Jack Nicholsoni kehastatud Randolph Patrick McMurphy kuulsas filmis «Lendas üle käopesa»: «Kurat võtaks, ma vähemalt proovisin!»