Aastaid tagasi kutsuti mind Bangladeshi filmifestivalile. Ausalt öeldes ei olnud mul eriti isu minna. Tundus kuidagi kauge ja hirmuäratav maa. Lonely Planet andis talle veel maailma kõige vaesema riigi tiitli. No mida asja, mõtlesin ma, on sinna otsida. Igaks juhuks uurisin ma siiski Peeter Volkonskilt (tema lihtsalt teab kõike) Bangladeshi kohta järele. Peeter ütles, et mine ometi, kui sind kutsutakse. Bangladesh on bengalite riik, mis võib küll olla maailma vaeseim, aga bengalite hulgast pärineb suuri luuletajaid. Näiteks Tagore. Ja et Bangla desh tähendab bengali keeles bangla riiki. Oma keelt nimetavad nad bangla keeleks. Selle riigi pealinn on Dhaka. Hüva, kui juba Rjurikute järeltulija on soovitanud teele asuda, polnud mul põhjust vastu punnida. Sõitsingi Dhakasse. Ma olin harjunud halli saia ja talongidega. Ma olin näinud raskeid ja raskemaid aegu, aga Bangladeshis nähtu varjutas kõik. Bangladeshis on praeguseks 150 miljonit inimest, kes elavad kuue Eesti suurusel maa-alal, millest suurem osa on savi ja elamiseks ei kõlba. Seetõttu on enamik rahvast kogunenud hiiglaslikesse linnadesse – enamasti Brahmaputra jõe äärde –, mis on mustad, vaesed ja näljas. Linnade täpsemat elanike arvu ei tea keegi. Aga kui sa küsid, oletatakse, et ju elab Monglas 20 000 000 – ja Khulnas? Ehk on seal ka 20 000 0000 inimest. Üle pole bengaleid võimalik lugeda, aga kindel on see, et iga aastaga sünnib neid umbes viis miljonit juurde. Praegu mahuvad nad veel üksteise kõrvale elama, kui tihedalt kokku pressivad – kümme inimest toas. Aga varsti peavad nad üksteise kukile ronima, et oma maale ära mahtuda. Nende inimeste põhilisteks saatjateks on nälg ja vaesus ja islam, mis kohati võtab äärmusliku kuju. Umbes kümme miljonit usuhullu keerab paar korda aastas Dhaka elu pea peale. Seda nimetatakse streigiks. Elu jäetakse seisma ja tänavatel hukkub sadu inimesi. Kõik mingite habemetega vanameeste pärast, kes nõuavad Allahi nimel neid ja teisi asju. Tavalised islamlased, lihtsad bengalid, poevad siis oma ubrikutesse peitu ja ootavad. Kuni habemikel tuju paremaks läheb. Dhakas olles tundus, et enamik bengaleid üritab end ära toita rikšajuhina. Neid on Dhakas 300 000. Isegi valgele inimesele mitmekordseks tehtud hind on nii väike, et võid endale kolm rikšat võtta ja päevast päeva ringi tiirutada. Rikšajuhid on väiksed ja väsinud, aga kaks saja viiekümne kilost meest sõidutavad nad silmagi pilgutamata teise linna otsa. Sest süüa on vaja. Take a seat, sir! Kui rikšat ei jaksa osta, tuleb kerjata. Või röövida või jõkke hüpata – Brahmaputra voolab läbi Dhaka –, sinna läheb kogu solk. Hais on rõve. Kui keegi sinnakanti satub, ei tasu temal varvastki vette pista. Kuid inimesed on muidu armsad. Maal on parem elu kui linnades. Pisut rikkam, pisut väärikam. Inimesed on rõõmsamad. Teed sinna ei vii, sest neid eriti ei ole. Kui on, viib üleujutus sillad ära. Üleujutustes hukkub igal aastal Eesti täis bengaleid. Maale saab laevaga. Laeva mahutatakse viissada inimest – nelisada kolmandasse klassi, teise klassi sada ja esimesse kakskümmend. Ruumi on aga kõigile klassidele võrdselt. Seetõttu valisin esimese klassi, mis asub loomulikult kõige üleval. Trümmis, kus olid kolmanda klassi inimesed, kitsed ja lambad, käisin ainult pildistamas... uhhh. Jäin ellu. Me laevuke jäi vee peale, kuigi igal aastal läheb mitu tükki põhja koos kõigi oma klassidega. Jõudsin Khulnasse, mis haiseb samamoodi kui Dhaka, kuid on veel vaesem. Giid näitas Khulna litsimaja. Khulnast on ookeanini kiviga visata. Meremehed käivad Khulnas nikkumas, viis dollarit kord. Läksin oma hotelli sviiti – kolmsada krooni öö. Punased vaibad, kummardavad portjeed – valge, olgu ta või Eestist, on Bangladeshis kuningas. Heitsin väsinult ettetuppa sohvale. Ma olin just kuulnud Bangladeshi ja Pakistani vahelisest sõjast. See oli julm ja verine. Lühikese aja jooksul tapeti seitse miljonit bengalit, nii et Brahmaputra oli laipu täis ja verest punane. Tegin teleka lahti ja... ...telekast tuli imeilusaid lugusid, põhiliselt India omasid. Pruudist ja peigmehest ja suurest õnneliku lõpuga armastusest. (Bangladeshis valib ema pojale naise. Vastavalt rahakotile.) Oli uhkeid autosid ja India diskot – nagu oleksin ma sattunud paradiisi. Bangladeshis näib selline elu võimatu. Siis ma sain aru, miks bengal, olgu ta või vaesemast vaesem, ostab endale igal juhul televiisori. Sest siis saab elada värvilist, rikast ja kaunist telekaelu. Päris elu pole ju seal olemas. Ja mis ma öelda tahtsin? Eestis toimub igasugu asju. Vanglad on nii täis, et neid tuleb aina juurde ehitada. Narkomaanid ja alkohoolikud on siin ja seal. Teed on aukus. Kreenholmis lastakse 700 inimest lahti, Tallinn on hullem kui Pattaya, inglased käivad meie litsimajades, sest tüdrukutel pole muud tööd. Või lähevad nad Londonisse litsiks. Riigivalitsejad kougivad werolitest miljoneid, nii et neid tuleb hakata enne vangi panema, kui nad tööle jõuavadki. Au ei maksa midagi! Raha on otsas, sms-laenud ja kasiinod hävitavad elusid ja laastavad perekondi. Külad surevad välja, aga parteide sponsorid saekaatrist teevad riigikogule metsaseadust – et saaks metsa maha lõigata ja ära müüa, sest pärast Vene transiidi hääbumist on meie mõistus ja eksport otsas. Valge mees on meil kuningas nagu Bangladeshiski – musti mõnitatakse ja antakse peksa... ...vaatasin just telekast – meie teater mängib ikka ja jälle «Onu Vanjat»! Juba sada aastat järjest, laskmata end elust häirida. |
Kõik tänased
