Heljo Pikhof: miks salata tööõnnetusi ja kutsehaigust?

Ametlik tööõnnetuste ja kutsehaigusjuhtude statistika kinnitab, et eestlane on uskumatult terve ja tervist säästev, hoitud kui pilpa peal ning teeb tööd vaat et siidkinnastes. Aga kas see väide peab vett meie halastamatus eduvõidujooksus?

Tervishoiuameti andmeil registreeriti Eestis tunamullu 117 esmast kutsehaiguse juhtu. Võib julgelt väita, et see on vaid jäämäe veepealne osa ega kajasta kaugeltki tegelikku olukorda.

Hinnanguliselt jääb 95 protsenti tööst põhjustatud haigusi lihtsalt diagnoosimata. Sest kuidas muidu seletada tõika, et meie näitaja on suhtarvuna kümme (!) korda madalam kui kas või Soome oma. Või söandab keegi väita, et meie töötingimused on olnud põhjanaabritega võrreldes vaat et ideaalilähedased?

Ebakõla kajastub ka tööõnnetuste statistikas: registreeritud tööõnnetuste arv on viimastel aastatel jäänud 3000 ja 4000 vahele, mida saja tuhande töötaja kohta on 6–7 korda vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Sotsiaalministeeriumi arvates võiks kokku rehkendada ehk koguni 10 000 tööõnnetust aastas, pisitraumadest rääkimata.

Põhjused, miks tööõnnetusi ja -haigestumist varjatakse, on kahepoolsed: töötaja kardab kaotada oma tööd, tööandja eelistab lasta oma töötaja hüvitis haigekassal kinni maksta. Liiati pole sedasi karta tööinspektorite kasvanud valvsust ja karme ettekirjutusi ning seega ei teki ka hädavajadust teha lisakulutusi tööohutusele või lihtsalt töötingimuste parandamiseks.

Muidugi, kui inimene kistakse konveierilindi vahele või ta kukub tehase territooriumil kaheksa meetri kõrguselt katuselt alla, ei saa õnnetust varjata, ja just seepärast ehk ongi meil need traagilised näited üldse võtta.

Kergemad töövigastused annab aga kinni mätsida küll: õige pisut kannatanu mõjutamist, ja ta ütlebki arstile, et sai kodus viga ning juhtum läheb kirja olmetraumana. Kui töötajal veab, maksab «hea» tööandja talle kinni isegi tavalise haigusraha ja tööõnnetushüvitise 20protsendilise vahe.

Ehitustöö, mis on Euroopa Liidu kõige õnnetusterohkem tegevusala, on meie näitajate järgi üsna keskmine ja aina ohutumaks see muutub, ehkki terve Eesti ehitab. Seletada saab seda ümbrikupalkade ja FIEdest alltöövõtjatega. Loomakasvatuses aga kipub süüdi olema loll lehm, kes ootamatult takka üles lõi.

Muidu jääb pigem töötaja ise süüdi. Ja kui ta sellega ei lepi, tuleb tal ette võtta teinekord aastaid vältav kohtutee, et tõestada tööandja süüd ja nõuda välja oma valuraha.

Uppuja enda asi

Selline olukord põhineb riigi tegematajätmisel ehk teisisõnu – saab kesta üksnes seetõttu, et meil ei ole tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust. Riikides, kus pole kindlustust ja tööandjail endil lasub kohustus tööõnnetusist teatada, õnnestub Eurostafi andmetel paremal juhul kirja panna kuni kolmandik töötraumadest.

Tõsi, sääraseid riike on ELis ainult käputäis, tsiviliseeritud ühiskonnas – ka Lätis ja Leedus – on asi lahendatud range järelevalve, asjatundlike ettekirjutuste ja kindlustussüsteemiga, mis toimib kui kellavärk.

Paljud Ida-Euroopa riigid, kes hakkasid oma sotsiaalkaitse süsteeme reformima 1990. aastatel, võtsid malli näiteks Saksamaalt, kus riigi järelevalve all tegutsevad sõltumatud institutsioonid on jagatud vastavalt 14 majandusharule ja tööõnnetustega tegeleb üle 2400 eksperdi.

Kitsas spetsialiseerumine laseb inspektoril nõustada ettevõtjaid ja kehtestada turvalisuse meetmeid ning annab koguni õiguse sulgeda töötaja tervisele ohtlikuks osutuvaid töökohti.

Nii või teisiti, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus annab kätte tööhaigusi ja -õnnetusi ennetavad hoovad ning on väga mõjus vahend töötingimuste parandamiseks, kui siduda tööandja kindlustusmakse suurus näiteks ettevõtte riskiastmega. Tööandja sissemakse võiks ju väiksemaks minna, kui ta töökeskkonna nõnda turvaliseks muudab, et seal õnnetusi ei juhtugi.

Kui aga häda siiski käes, peab kindlustus lisaks ravile ja tervise taastamisele korvama kannatanule ka vajalikud abivahendid, eluaseme ja töökoha ümberkohandamise ning kui vaja, ka uue elukutse või eriala omandamise. Täna on uppuja päästmine paraku uppuja enda asi.

Kannatuste rada

Riigi usaldusväärsuse seisukohalt on oluline hakata viimaks ometi täitma Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksit, mis tööõnnetuse või kutsehaiguse puhul nõuab tööl oma tervist kahjustanud inimese pensioni suuruseks vähemalt poolt tema senisest palgast.

Riigi seisukohalt on oluline seegi, et tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus vähendaks sihipäratut survet haige- ja pensionikassale.

Ent inimlikult tundub see köömes nende murede ja raskuste kõrval, mida on kohtumistel olnud rääkida kutsehaigetel endil.

Eesti NSV tsiviilkoodeksil põhineva 1992. aasta valitsuse määruse järgi makstavad hüvitised aiva vähenevad, samas kui me näeme, kuidas elukallidus päev-päevalt tõuseb. Riik maksab kompensatsiooni vaid neile kannatanutele, kelle tööandja on likvideeritud ja õigusjärglane puudub.

Teised on sunnitud käima kohtuteed. Et aga kohtuvaidluses tööandjaga oma õigust nõuda, tuleb läbi minna tõelisest kadalipust. Mõnigi kord tulutult.

Rohkem kui tosin aastat on probleemi veeretatud nagu kuuma kartulit peos. Selle ajaga on vahetunud mitu valitsust. Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomine on kirjutatud ka meie koalitsioonileppesse.

Ükskõik, kas valime avalik-õigusliku või riikliku mudeli ning ehitame kindlustuse üles näiteks sotsiaalkindlustusameti, haigekassa või töötukassa baasil (kõigil neil on oma head ja vead), või läheme hoopis erakindlustuse teed, mida on edukalt käinud Soome, tuleb kogu küsimustering kiiremas korras selgeks vaielda, seadus välja töötada ja vastu võtta.

Pole ühtegi õigustust kauem venitada tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomisega.