Jaan Kaplinski on selle mõtiskluse kirjutanud umbes aasta tagasi oma blogi tarvis, kui pronksmehe juures oli esimene kähmlus, mille tema sõnul provotseerisid Eesti marurahvuslased.

Kui jaksaks, kirjutaks lehte oma arvamise asjast, aga enam ei jaksa. Aga arvan, et Eestit on ootamas suuremad pahandused. Ja nagu ikka, on oma osa siin ka meie endi rumalusel. Mis paraku on inimlik ja millest pole vaba ükski rahvas ega mingid poliitikud.

Aga need, kelle huvides on Eesti integreerimine suure idanaabri mõjusfääri, kasutavad seda rumalust muidugi ära. Nad on mõne koha pealt päris taibukad.

Meie arusaam venelaste tulevikust, nende rollist Eestis on häbemata lihtsameelne. Kas arvame tõesti, et venelased võtavad kuulekalt omaks meie ideoloogia, et nende klassikuteks saavad Tammsaare ja Tuglas, et nemad näevad 1940. aasta ja 1944. aasta sündmusi täpselt nagu meie. Lühidalt, et nad saavad venekeelseteks või osalt venekeelseteks eestlasteks. Ei saa.

Ühe asemel mitu

Venelastel on oma maailmanägemine, oma ideoloogia. Mis meile sageli üldse ei meeldi, on meile haavavgi. Kuid seda ideoloogiat ei saa direktiividega, kooliprogrammidega, kodakondsuseksamitega kõrvaldada. Nagu ei saanud eestlaste oma ideoloogiat kõrvaldada kommunismiehitajaid ette valmistav nõukogude kool.

Venelased on olnud tükk aega šokis, nagu Venemaagi. Nüüd näib šokk olevat möödumas, Venemaa on saanud omajagu mõjuvõimu rahvusvahelisel areenil ega kõhkle seda kasutamast lähivälismaal.

Usun küll, et Venemaa ei ole ühtne suur karu, vaid Vene juhtkonnaski on eri mõtteid ja eri suundi. Üks suund aga on selgelt imperialistlik ja selle esindajatel oleks hea meel, kui Eestis tõesti toimuks intsidente, kui tegelikkuses sünniks midagi, millest mõned netikommentaatorid unistavad: et kuskil pekstaks tiblasid.

Siinkohal on paras meenutada, et meie armas liitlane USA on järginud põhimõtet, mille järgi on temal Ameerika kodanike kaitseks õigus sekkuda teistel maadel toimuvasse, saata kohale oma ekspeditsioonikorpus.

Pronkssõdur on nüüd saanud kohaks, kus siinsed venelased, suur osa neist, saab välja elada oma frustratsiooni, oma haavatud rahvuslikku alaväärsustunnet, mida varsti juba kakskümmend aastat kestnud iseseisvas Eestis ei ole suudetud kõrvaldada ja neutraliseerida.

Asi ei parane, kui me järjekindlalt tuletame venelastele meelde, et tegelikult neil ikka polnud päriselt õigust siia tulla, et me oleme neile väga palju vastu tulnud, et nad peavad integreeruma, saama Eesti Vabariigi väärikateks kodanikeks jne.

Peame endastmõistetavaks, et Eesti Vabariigis saab olla ainult üks ideoloogia, üks ajaloonägemus, üks poliitiline diskursus. Oleme täiesti abitud, kui osutub, et suurel hulgal siin elavatel inimestel on hoopis teised arusaamad ajaloost, rahvuslusest, poliitikast... Mis siis teha?

Õiguse eest võidelda

Ilmselt oleks kõige targem tõepoolest loobuda keskendumisest ajaloole, okupeerimistele, annekteerimistele, represseerimistele, Sinimägedele, 1940ndale aastale ja muule. Olen ise pensionär, kuid minugi jaoks on suur osa sündmusi, mille ümber praegu käib sõnasõda, toimunud enne minu sündi või vähemalt enne täiskasvanuks saamist.

Usun, et kiiresti kasvavat rahvuslikku vastasseisu aitaks leevendada ja pikemas perspektiivis kõrvaldada see, kui Eestis keskendutaks tulevikule, leitaks mõned «projektid», eesmärgid, mis on ühtviisi olulised ja huvitavad nii eestlastele kui ka venelastele. Ühtse natsiooni kujunemine siin on saanud tagasilöögi, aga ega see saagi võimalikuks enne kui mitme inimpõlve pärast.

Šveitsi eeskuju võiks meid innustada, sealsed saksa- ja prantsuskeelsed kodanikud on Šveitsi patrioodid, tähendab, et ka suurrahva keele ja kultuuri kandjad võivad väikeriigis olla omad. Kuid see eeldab teatud tingimusi, ühiseid huvisid, ühiseid eesmärke, mille leidmiseks ja sõnastamiseks siin pole veel tehtud piisavalt pingutusi.

Oleme kindlad, et meil on õigus ja et seda õigust peavad varem või hiljem kõik tunnustama. Aga mis siis, kui ei tunnusta?

Eestis on ju juba vähem kui miljon eestlast. Ning teame, et õigus on asi, mille eest on alati vaja seista, vahel ka võidelda. Kuid üks miljon eestlast ei saa seista oma õiguse eest, eriti kui see õigus esitatakse konfliktselt, kui selles sisaldub varjatud nõue, et teised seda tunnustades loobuksid oma õigusest, kahetseksid oma minevikku, oma diskursust.

Kaklus pole lahendus

Nii see ei lähe, teise poole õigus saab hoopis selgemad eneseõigustuse jooned ja võib leida senisest agressiivsema eneseväljenduse.

Hoiatav eeskuju meile võib olla saksa diasporaa roll Saksa natsistliku välispoliitika kujunemisel.

Sudeedisakslastel oli demokraatlikus Tšehhi riigis suuri õigusi, suur autonoomia, kuid siiski levis nende hulgas suursaksa-vaimustus ja nad mängisid olulist rolli Tšehhi alistamisel ja okupeerimisel Saksamaa poolt. Šveitsi sakslased aga ei avaldanud erilisi märke soovist ühineda suguvendadega Saksamaal.

Pahandused aga tulevad, kardan, et maikuine tants Tõnismäel on alles pahanduste algus.

Ning paraku ma ei näe mingeid selgeid märke sellest, et meie poliitikud ja isegi üldsus suudaks ette võtta midagi radikaalset selle pahanduse analüüsimiseks ja radikaalseteks sammudeks selle põhjuste kõrvaldamisel.