«Tundub, nagu oleksime viie aastaga järje peale saanud,» arutleb Gramberg. «Aga ega meie siinkäimise mõte olegi ju selles, et mida rohkem prü-gi, seda uhkem, vaid et ühel päeval ei peaks me enam tulema.»

Pudelikildudega tihedalt üle külvatud liivarannast poolesaja meetri kaugusel seiravad kaks meest üle õuetara umbusklikult, mis nende väravas toimub. Maja kõrvalt vonkleb rannale kraavikene. Selles nirisev vesi kannab järve poole jõulukarra räbalaid.

Gramberg ei salga, et tosinkonna vabatahtlikuga alates 2001. aastast korraldatud aktsioonide üks eesmärk on kohalikes kas või pisut piinlikkustunnet tekitada. Sest isegi kui muist reostusest pole kohalike, vaid külalissuvitajate teene, peaks igaühele veidigi au pihta käima, kui võõrad tulevad tema uksealust kasima.

Vabatahtlike omakasu

Vabatahtlike peamine tunnus on muidugi see, et nad ei võta oma töö eest raha. Tähtsuseta pole aga ka nimest tulenev vaba tahe.

Ehk kui Kallaste keskkooli õpilased läinud reedel rehad ja prügikotid haarasid ja kodujärve randa rookisid, oli see muidugi kiiduväärt. Vabatahtlikeks võiks neid noori nimetada aga hetkest, kui kooli direktor ei peaks neid enam sellele tööle utsitama.

Vabatahtlike ampluaa ei piirne muidugi rämpsu riibumisega. Nad käivad pimedate koolilastega jalutamas ning turvakodulastega mängimas. Nad aitavad invaühingul korraldada puudega inimeste üritusi ning jagavad tänaval kultuuriürituste reklaami.

Pärast jaanuaritormi käisid aga näiteks Pärnumaal Häädemeestel tormikahjusid kõrvaldamas.

Miks te seda teete? Igav on või?

Anna Gramberg on seda korduma kippuvat küsimust oodanud. Küsimust, mida ta peab ühtpidi loomulikuks, aga samas tüütavaks. Miks sina oled ajakirjanik, küsib ta vastu. Noh, meeldib ja ... ja raha on ka tarvis teenida. Aga teie ju raha ei saa!

«Aga meil söötis Kallaste linnavalitsus kõhu kalasuppi täis,» lõõbib keegi seltskonnast.

Alguses räägime ilusamast poolest. Missioonitundest. Sellest, et vastukaaluks asiselt mõtlevale rahailmale lihtsalt tuleb kultiveerida suhtumist, et iga liigutust ei tohi rahas mõõta. Alates küüdist hääletajale ja lõpetades doonorlusega.

«Vabatahtlikke iseloomustab huvi ümbritseva vastu, tahe teha midagi kogukonna heaks,» räägib Anna Gramberg. «Tänase koristustalgu konkreetne võimendav efekt on kindlasti see, et homme märkame prügi igal pool enda ümber ja see häirib meid väga.»

Lõpuks jõuame aga ikkagi välja kasuni. Esiteks, igast aitamisest saab inimene emotsionaalse kasu: ma tegin head, ma olin vajalik. Teiseks koguneb vabatahtlikel erinevalt elualadelt portsude viisi kogemusi ja tutvusi, millel võib olla tulevikus väärtus ka rahalises mõttes.

«Ma arvan, et kui sa saad kirjutada oma CV-sse, et oled olnud vabatahtlik, siis töö otsimisel see kahjuks küll ei tule,» arvab viis aastat vabatahtlikuna tegutsenud Eilika Mölder. «Ja töö Tartu laste turvakodus oli mulle otseselt kasulik kogemus, sest ma õpin ülikoolis sotsiaaltööd.»

Need, kellele seesugune kasu ei tundu siiski piisav (sest raha ju ei saa!), vaatavad Grambergi sõnul vabatahtlike tegemisi heatahtliku üleolekuga: no tehke siis, kui nii väga tahate. Lausa halvustama või solvama pole seni kiputud.

Enamik on daamid

Tartu Vabatahtlike Keskuse koduleheküljelt vaatab vastu nimekiri – 25 liiget, kõik daamid.

Anna Gramberg tõttab selgitama, et andmed eksitavad. Mittetulundusühingu liikmed on tõesti kõik tüdrukud ja naised, kuid koostööd teeb ühinguga üle 200 registreerunu vanuses 14 kuni 55 aastat, kellest umbes kolmandik on mehed.

Kummatigi tuleb vabatahtlike jutust välja, et naised pole tööde suhtes kuigi valivad ja püsivad aktiivse priitahtlikkuse juures aastaid, mehed on aga pirtsakamad ja ühtlasi püsimatumad.

«Naistele on olulisem, et midagi saaks ära tehtud, miski muutuks paremaks,» üldistab mõttemalle vabatahtlik Vilja Pärn, kolme lapse ema. «Meestele on tähtsam, et saaks raha.»

Sakslanna Dagmar Hoder, kes läks 2001. aastal üheks aastaks vabatahtliku tööle Soomaa rahvusparki ning tudeerib praegu Tartu Ülikoolis geograafiat, on teinud Eestis samalaadseid tähelepanekuid.

«Sotsiaaltööd teevad tõesti rohkem tüdrukud,» nendib Hoder. «Aga näiteks Eestimaa Looduse Fondi talgutel on poisse-tüdrukuid enam-vähem võrdselt.»

Hoderi mulje põhjal on vabatahtlikke Eestis võrreldes Saksamaaga väga vähe, kuid ta toob ka ühe väga hea selgituse. Nimelt maksab Saksa riik koolilõpetajaile, kes soovivad enne edasiõppimist või tööleminekut maitsta vabatahtliku elu, aasta jooksul keskmiselt 400 eurot ehk üle 6000 Eesti krooni kuus elamistoetust.

«Ma pean sellist abi väga oluliseks,» lausub Hoder. «Riik on mõistnud, et vabatahtliku töö õpetab noortele sotsiaalset vastutust. Seltskond, mis on noortele muidugi väga tähtis, käib sinna juurde.»

«Peamiselt on see enesekasvatus,» lisab vabatahtlike keskuse projektijuht, juuratudeng Annika Laanpere. «Kui teised tulevad vabatahtlike algatustega kaasa, on see kahekordne võit.»

Mida teeb mittetulundusühing Tartu Vabatahtlike Keskus?

• MTÜ Tartu Vabatahtlike Keskus loodi 2002. aasta oktoobris.

• Ühingu eesmärk on toetada, arendada ja juhtida vabatahtlikku tegevust Tartus, Eestis ja rahvusvahelisel tasemel.

• Ühing korraldab ja viib läbi projekte, kampaaniaid ja heategevusüritusi.

• Nõustab vabatahtlikke ja organisatsioone.

• Värbab ja vahendab vabatahtlikku tööjõudu.

• Levitab informatsiooni ja loob suhtlusvõrgustikke.

• Osaleb vabatahtlikku tegevust reguleerivate seaduste väljatöötamises ja parendamises.

• Analüüsib vabatahtliku tegevuse arengut.

• Tartu Vabatahtlike Keskusega teeb koostööd üle 200 registreerunud vabatahtliku.

• Mittetulundusühingu noorim liige on 14-aastane, vanim 55-aastane.

Allikas: www.vabatahtlikud.ee

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5