Foto: Artur Borissenko

Tartu Ülikool on saanud viimasel ajal ahne ja iseka kooli maine. Rektori kohta öeldakse veel, põhiliselt netikommentaarides, et ta on tülinorija. Miks see nii on läinud?

Ju siin on põhjuseid palju ja ilmselt on õigus ka see, et Tartu Ülikool võiks ise natuke laiemal baasil mõelda, miks see nii läinud on. Eks me seda tasapisi ka tee.

Tänu 1990. aastate alguse üsna valulistele radikaalsetele reformidele on Tartu Ülikool viimasel 15 aastal olnud suhteliselt edukas. Arvan, et peaaegu kõikides tulemusparameetrites - kraadide kaitsmine, teadustöö, konkursid, teadlaste edukus välismaal jne – on tegu positiivse arenguga.

Mul on jäänud mulje, et nii mõnedki kolleegid, kellele need reformid ühel või teisel põhjusel on üle jõu käinud, on end puudutatuna tundnud ja asunud erinevate meetoditega oma koha eest seisma.
Olukord kõrghariduses on teravnenud, sest 1999. aastast on kõrgharidusraha sisuliselt külmutatud. Nälg pitsitab kõiki ja eks sellisel puhul muutu ka reaktsioonid ja väljaütlemised.

Siit saaks üle minna Tallinna Ülikooliga puhkenud tülile.

Meie ei ole kellegi õuele tüli norima läinud. Tartu Ülikool ei ole ei Tallinna Pedagoogikaülikooli ega Tallinna Tehnikaülikooli suhtes astunud minu paremat teadmist pidi ühtegi agressiivset või ründavat sammu.

Ometigi soovitasite tungivalt loodavale Tallinna Ülikoolile Tallinna Linnaülikooli nime.

See ei olnud Tartu Ülikooli asi, seda me arutasime rektorite nõukogus. Kuus avalikku ülikooli arutasid ja jõudsid üksmeelsele arusaamisele, kaasa arvatud pedagoogikaülikooli rektor, et pedagoogikaülikool on otstarbekas ümber nimetada Tallinna linnaülikooliks See oli rektorite nõukogu otsus, Tartu Ülikool on vaid öelnud, et toetame rektorite nõukogu konsensuslikku seisukohta.

Vaidluses Tallinna Ülikooli domeeni tu üle ei saa kuidagi öelda, et Tartu Ülikool ei ole suskija olnud. Tartu Ülikool on selgelt väljendanud, et see kahjustab tema huve.

Alustame jällegi kaugemalt. Pärast seda Tallinna Ülikooli nimetamise otsust riigikogus, kui rektorite nõukogu jälle kokku sai, küsis rektor Alar Karis rektor Mati Heidmetsalt, kuidas nüüd Tallinna Ülikooli nimelühendiga jääb. Heidmets vastas, et selle üle ma ei hakka kemplema, las jääb TLÜ. Seda nad ongi ka kasutanud. Ja siis saan mina teada, et nad on registreerinud nime, aluseks Tallinna Ülikooli nõukogu otsus, et eesti keeles on lühend küll TLÜ, aga inglise keeles tu. Ja mu hea kolleeg väidab, et ingliskeelses variandis ei ole midagi kokku lepitud. Tõsi, me ei ole ka lätikeelses variandis kokku leppinud.

Millised on Tartu Ülikooli võimalused suhetes Tallinnaga pingeid maha võtta? Kas koostööks jääb veel ruumi?

Kriitiline hoiak koostöö suhtes ei ole päris adekvaatne. Võtame või doktorikoolid, mis on ka tüli objektiks. Tartu Ülikooli nimel on kuus doktorikooli, tehnikaülikoolil üks. Tartu Ülikooli kõikides doktorikoolikonsortsiumites on mõni teine Eesti ülikool. Sisuline koostöö toimib. Praktilises tegevuses vastandamist ei ole, aga eks siin natuke institutsionaalset rivaliteeti ole.

TTÜ rektor Andres Keevallik on süüdistanud haridusministeeriumi ja Tartu Ülikooli korruptiivses suhtes, pärast suunanud süüdistuse ainult ministeeriumile. Kas on mingit alust viidata Tartu Ülikooli eelistamisele teiste kõrgkoolidega võrreldes?

Kui otsuseid kontekstist rebida, võib kõike ette heita. Aga praegu ei saaks küll ministeeriumile, kõrghariduse osakonnale, kantslerile või ministrile erapoolikust ette heita.

Doktorikoolide puhul tegid olulisi otsuseid ju väliseksperdid Euroopa Liidus unifitseeritud protseduuride alusel. Doktorikoolides on ju ka tehnikaülikool osaline, ta kaebas kohtusse sisuliselt ühise projekti.

Mingi põhjus rünnakuteks peab ju olema, sest peale lahkuva rektori Keevalliku on seda teinud ka tulevane rektor Peep Sürje. Milliseid argumente teie näete?

Arvan, et mingi panuse on andnud tõsiasi, et nõukogude aja lõpul oli tehnikaülikoolis rohkem üliõpilasi kui Tartu Ülikoolis, TTÜ seis oli oluliselt tugevam. See ambitsioon ilmneb ka täna väga selgelt.

Tehnikaülikool on ka korduvalt väitnud, et status quo’d, nimetame seda turujaotuseks, peab muutma. Nad ei ole öelnud mis suunas, aga seda pole ka raske ära arvata. Kui Tartu Ülikool on riiklikus koolitustellimuses 40 protsendi ja TTÜ 25 protsendi piirimail, siis Keevalliku ametiajal on TÜ langenud 43 pealt 38 peale ja TTÜ tõusnud 24 pealt 26 peale - surve on vilja kandnud. Spekulatiivne on öelda, et Tartu Ülikooli on eelistatud.

Aga ilmselt on tahtmine kohti rohkem saada. Üles on tõstetud doktoriõppekohtade teema, neid tahetakse rohkem saada. Doktoriõpe on raske töö. Kui Tartu Ülikool tahaks suurendada kohti kaks korda, läheks selleks vähemasti 5-6 aastat. Tuleb tõsta teadustöö taset, investeerida.

TÜ ja TTÜ doktorikraadide kaitsmiste suhe on olnud neli ühele, peegeldades akadeemilise teaduse proportsioone. See muutub TTÜ kasuks, ehkki võtab aega. Tänane riiklik tellimus peegeldab potentsiaali, suhe on jämedates joontes kolm ühele.

Peep Sürje on väitnud, et Eestis tegeldakse võidu artiklite kirjutamisega ja selle alusel jagatakse teadusraha - nagu oleks mõõtmise alus põhimõtteliselt vale.

Seda ei ole välja mõelnud ei Tartu Ülikool ega haridusministeerium. Arvan, et Eestis oleks mõistlik orienteeruda samadele mõõdikutele, mille alusel meid hinnatakse rahvusvahelises kontekstis. Seal on publikatsioonid eelretsenseeritavates ajakirjades ja tsiteeritavus, aga samuti patendid väga tähtsal kohal.

Naljaga pooleks: meil on hea meel, et tehnikaülikoolil on patendid, ja veel suurem heameel, et meil on neid oluliselt rohkem. Aga traagiline on see, et mõlemad numbrid tekitavad masendust. Kas sellises olukorras on mõtet vastandada Tartu Ülikooli ja tehnikaülikooli?

Kui meil on kuskil mõni nõrkus, ei ole mõtet süüdistada mõõdulinti.

Kas teadusraha jagamise alus vajaks muutmist?

Seda pidevalt tehaksegi sõltuvalt sellest, mida oluliseks peetakse. Mul on hea meel, et Eestis on viimased 15 aastat olnud tulemusele orienteeritud teadus- ja arenduspoliitika. Eesti on Kesk- ja Ida-Euroopas üks väheseid riike, mis on suutnud oma rahvusvahelist konkurentsivõimet kasvatada. Tänu sellele oleme suhteliselt edukad ka Euroopa grantide taotlemisel.

Konkurentsipõhine, hinnangutepõhine, evalvatsioonide põhine teaduspoliitika on minu arvates olnud õige poliitika. Riikides, kus on jäädud raha jagama selle järgi, kuivõrd vajalikud on teadustööd riigile, on tulemus tagasihoidlikum.

Mida saaks haridusministeerium teha, et pingeid maha võtta?

Ministeerium peaks ilmtingimata koguma kokku ja avalikustama ülikoolide tegevuse objektiivsed parameetrid: kaitstud doktorikraadid, õpitulemused, saadud auhinnad, mis iganes. Need andmed oleksid sõltumatud, neid ei saaks süüdistada kallutatuses. Samuti peaksid ülikoolid kasutama vähem ideoloogiat ja emotsioone, rohkem fakte, rohkem tulemusi ja käegakatsutavaid asju. Ideoloogiline emotsionaalne dialoog ei vii meid edasi.

Ometi ei paista tüli sumbuvat.

Täna õhtul on rektorite nõukogu istung. Olen teinud ettepaneku, et vähemasti ei algata me ühtegi kohtuasja enne, kui rektorite nõukogu pole seda arutanud. Loodan, et kolleegid selle ettepaneku vastu võtavad.
Objektiivne tõsiasi on ka see, et 49 kõrgkooli on Eestile liiga palju.

Ühe neist saate endale Viljandist. Miks on Tartu Ülikoolile vaja kultuuriakadeemiat peale selle, et ta ei libiseks Tallinna Ülikooli alla?

Tartu Ülikoolil ei ole Viljandit vaja. Tartu Ülikooli on süüdistatud ekspansionismis: miks teile on vaja Narvat, miks Pärnut. Arvan, et ei olegi vaja, me maksame nende ülapidamise eest peale materiaalselt, aga eelkõige inimkapitali kaudu. Oleme suunanud sinna väga palju oma töötajaid lühemaks ja pikemaks ajaks. Tartu Ülikooli kolledžite loomine sinna ei olnud meie, vaid kohapealne initsiatiiv.

Aga Viljandi?

Viljandi on väga tubli ja hea kaubamärgiga alla 500 üliõpilasega kõrgkool. Kaugemas tulevikus on selle ülalpidamisega tõsiseid probleeme, nii aineliselt kui akadeemilise sisu poolest. Nad peavad koopereeruma. Koopereeruda on mõistlik sellega, kus ei olda konkurendid. Ma arvan, et Tallinnaga see asi äparduski, sest tegelikult on nad konkurendid - Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskond on samas nišis kui kultuuriakadeemia.

Tartu Ülikooliga niisugust konkurentsi ei ole. Kui sellest koostööst asja saab, näen sünergiat meie teatriteaduse ja nende teatritegevuse, meie etnoloogia ja nende pärimusmuusika, meie õpetajate seminari ja nende õpetajakoolituse ning arhiivinduse vahel.

Kui niisugune sünergia on olemas ja see, mis mulle on öeldud, on tõsi, pakume teineteisele lisaväärtust ja integratsioon on mõttekas. Kindlasti on Tartu Ülikooli huvides iseseisva, tugeva, väga hea rahvusliku orientatsiooniga õppeasutuse arendamine ja säilitamine Viljandis. See läheb kokku rahvusülikooli missiooniga. Kui teeme tihedat koostööd Viljandiga, on meil rahvusülikooli oluliselt rohkem.

Initsiatiiv tuli puhtalt Viljandist?

Episoodiliselt on juttu olnud varemgi, aga kuskilt ei astutud aktiivseid samme. Kui käidi Tallinna Ülikooliga, oli see nende otsus. Praegune pööre tuli mõningase üllatusena, aga läbirääkimised on nüüd niisuguses faasis, et tõenäoliselt leiame koostööks piisavalt alust.

Milline on see Tallinna ülikool ja teema, millest võiks järgmine välk tulla?

Seda on raske öelda. Meil on terve rida asju, kus aeg ei ole arutust andnud. Võtame näiteks kehakultuuri. Teame ammu, et kehakultuur on väga kallis eriala. Seda peetakse üleval nii Tallinnas kui ka Tartus ja mõlemad peavad peale maksma. Seni selle eriala saatuses kokkuleppele jõutud ei ole.

Üks kahest peaks loobuma?

See oleks mõistlik.

Kas Tartu oleks valmis loobuma?

Sõltub laiemast kontekstist. Selge on see, et ega Tartu Ülikool pea ilmtingimata kõiki praeguseid erialasid arendama ja kehakultuur on erakordselt kulukas ala. Selle raha eest, mis praegu tuleb, ei ole mõttekas seda pidada. Mõistlik koostöökokkulepe oleks konstruktiivne, läbirääkimiste ruumi Tallinna Ülikooliga on.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5