Et asi veel segasem oleks, turvavad presidendi Air Force 1 hävitajad, samal ajal jätkub aga virtuaallennuväljal tavapärane reisiliiklus, liiguvad kopterid ja tagatipuks teevad veel langevarjurid oma hüppeid. Lennujuhtimise eriala üliõpilane Britt Luht peab selles virvarris pea selge hoidma ja õhusõidukeile juhtnööre jagama nii, et need üksteisele ohtlikult ette ei jääks või – hoidku taevas – kokku ei sõidaks.Segaduse on tudengineiule korraldanud instruktor Kristjan Kõrgesaar, kes arvutimängu meenutavale simulaatorile stsenaariumi ette andis. Taevas, milles Luht korda peab hoidma, on simulaatoris Eesti oma, Eesti õhuruum. Lennuväli seevastu pole mitte Tallinnast maha joonistatud, vaid on hoopis Luksemburgi oma – see oli tootjal valmis, Tallinna tegemine maksnuks palju ja võtnuks aega. Reeglid on aga ikka ühesugused. Töö mitmes ruumis Suurelt ekraanilt näeb Luht enda ees lennuvälja ning sellel ja selle kohal liikuvaid õhusõidukeid. Klapid peas, suhtleb ta pilootidega, kelle rollis on kõrvalruumides istuvad kaastudengid, siis aga, kui maanduma asub leegitseva mootoriga reisilennuk, ka instruktor Kõrgesaarega, kes mängib maapealseid teenistusi ja saadab teele päästemasinad. Ekstreemsuste läbiharjutamine on simulaatori üks eeliseid võrreldes praktikaga lennujuhtimistornis kogenud lennujuhi kõrval ja hilisema harjutamisega järelevalve all – siis eriolukordi eriti harjutada ei saa. Ja parem ongi, sest tegelik lennuliiklus ei küsi, kas lennujuht on õpilane või kogemustega spetsialist, märgib lennukolledži koolitusjuht Anu Vare. Muuseas, enne arvutisüsteemil rajaneva simulaatori soetamist harjutasid õppurid maketi ääres – kõndisid, lennukid peos, täpselt nii, nagu «lennujuht» korraldusi jagas. Uuel simulaatoril on võimalik harjutada väga mitmesugustes tavarutiinist erinevates olukordades. VIP sõiduki saabumine ja põleva lennuki hädamaandumine on mainitud, aga treenida saab ka tegutsemist lennuõnnetuse või järsult halveneva ilma korral, üldse olukordades, mis sunnivad lennujuhti langetama kiireid otsuseid. Sinine taevas võib asenduda ka öö või uduga – halb või puuduv nähtavus sunnib lennujuhti kasutama teistsuguseid võtteid. Tornilennujuhi töös on väga oluline silmside. Simulaator sobib aga selleks, et harjutada lähenemislennujuhi või piirkonnalennujuhi tööd. Täitsa nagu päris Kristjan Kõrgesaar tõdeb, et kogu lennujuhi töö on simulaatoril vägagi päris. Ainus, mis tõelises juhtimistornis töötamisest erineb, on kitsam vaateväli – 180 kraadi. Tornis saab vaadata ümberringi, siin seadis piirangu ruumi suurus. Väga päris on ka õhusõidukid. Neid on programmeeritud 15 tüüpi, lisaks veel viis maapealset. Tüüp tähendab kopterit või suurt lennukit, näiteks Boeing 747. Kuid ühest tüübist saab mängu panna ka mitu sõidukit. Huvitav on ehk teada sedagi, et simulaatoril saab harjutada märksa suurema lennuintensiivsusega kui Tallinna lennuväljal. Kõrgesaar sõnab, et ühe rajaga lennuväljal võiks maksimaalselt maanduda 60 lennukit tunnis, nii palju neid siiski küll kunagi pole. Tartus koolitatud lennujuhte treenitakse hakkama saama 30 õhusõidukiga tunnis, kuid Tallinnas töötamiseks on siingi varu küllalt. Et väravaid reisijate peale- ja mahaminekuks on vähe, siis juba juhul, kui maandub kaheksa lennukit korraga, on lennuväli täis ja tund aega ei sünni seal midagi, räägib Kõrgesaar. Tallinna moodi klassikaline eriolukord, mis ka simulaatorisse harjutamiseks laenatud, on see, kus lumekoristusmasinad on rajal ja lennuki peab saatma teisele ringile. |
