Suuruselt jääb Kuu Maale kõvasti alla: Kuu läbimõõt on vaid 3476 kilomeetrit ehk 27,3 protsenti Maa läbimõõdust. Kuu ühestki pinnaseproovist pole leitud vettega elu jälgi. Temperatuur kõigub seal –160 ja +150 kraadi vahel. Meie lähim naaber pole aga pelgalt ilus asi, mida taevast vaadata. «Maa ja Kuu gravitatsiooniväljade koosmõju tekitab Maa perioodilisi deformatsioone ehk loodeid ehk tõusu ja mõõna,» selgitab astronoom Tõnu Viik. Ah et kuidas? Maa liikumisel Kuu gravitatsiooniväljas tekkiv tsentrifugaaljõud kompenseerib Kuu gravitatsioonilise tõmbejõu Maa keskpunktis (viimane on kaaluta olekus). Kuule lähimas maakera punktis jääb osa Kuu gravitatsioonijõust kompenseerimata, Kuust kaugeimas punktis on kompenseeriv jõud Kuu gravitatsioonijõust suurem. Sellepärast tekib tõus nii maakera Kuu-poolsel kui ka vastaspoolsel poolkeral. Tõus on iga 12 tunni ja 25 minuti järel. Mereloodete ulatus on ookeanis umbes meeter, kitsastes lahtedes on tõusud suuremad. Kõrgeim registreeritud tõus, 16,8 meetrit, on olnud USAs Põhja-Carolinas asuvas Minasi basseinis, lisas Tõnu Viik. Sisemeredes ning järvedes tõusu ja mõõna peaaegu pole. Taevas paistab Kuu meile helendava ketta või sirbina (helendust põhjustab Kuule langev päikesekiirgus, millest Kuu pind 6-7 protsenti peegeldab), sõltuvalt sellest, kas Kuu valgustatud poolkera on täielikult või osaliselt Maa poole pöördunud. Kuu tüüpilisi nähtavaid vorme nimetatakse kuufaasideks (noorkuu, esimene veerand, täiskuu, viimane veerand). Täiskuu ajal on Kuu täisring ja nähtav kogu öö. Kuufaaside korrapärane vaheldumine kajastub rahvausundeis. Üldine on kujutelm, et kasvav kuu edendab, õnnestab, tervistab ning pärast täiskuud kahanema hakkav kuu rikub, määndab, suretab.
|