Vladimir Šokman: sundüürnike tunneli lõpus paistab viimaks valgus

Jaanuari keskel võttis valitsus vastu Eesti eluasemevaldkonna arengukava aastateks 2008–2013. Seda lugedes jääb mulje, et aastaid püsinud probleem on lahendatud: mõiste «tagastatud majade üürnik» on teksti eksinud vaid ühel korral – nimelt 2008. aasta rakendusplaanis.

Jätan lugeja arvutada, mitmele noorele spetsialistile, noorele perele, vanemliku hoolitsuseta noorele ja sundüürnikule selle raha eest saab praegu maja või korteri ehitada.

Leibkonnad ootavad

Probleemi lahendatuks tunnistamisega, tundub mulle, on aga ajast tublisti ette rutatud. Tartu tagastatud majade üürnike registris on arvel 300 leibkonda.

Tõsi, kui möödunud suvel-sügisel registri andmed põhjalikult üle kontrollisime, siis ilmnes, et kümned inimesed ei ela enam kunagi kirja pandud aadressidel. Tihti on nende kunagisest kodust saanud ärihoone, mõnel juhul on see hoopiski lammutatud. Kolme sundüürniku probleemid lahendas surm.

Register on lühenenud umbes 150 kande võrra aastas. Avalduste vastuvõtmist pole me kunagi katkestanud. Kui oleksime teinud seda 2003. aasta kevadel, nagu juhtus Tallinnas, oleks meiegi register tänaseks juba ajaloo hämarusse vajunud. See tähendab, et paberil oleks asi lahendatud.

Tegelikult on Tartu sundüürnike registrisse selle ajaga lisandunud ligi 300 leibkonda. Esmakordselt arvelevõetute arv langes möödunud aastal umbes pooleni varasemast – kahekümneni.

Andmete järelkontroll ja nimekirjade täpsustamine jätkub, kuid tänagi on selge, et oma elamispinna probleemi lahendamiseks vajavad riigi või omavalitsuse abi veel kümned leibkonnad, maksimaalse prognoosi kohaselt isegi ligi 150.

Omandireform lahendas meie ühiskonnale olulisi probleeme, ent õiglust taastades tekitati ka uut ebaõiglust. Sundüürnike probleemide leevendamine-lahendamine on nõudnud Tartu linnavalitsuselt ja volikogult üsna palju tööd ja vaeva.

Riik lubas oma eelarvest aastatel 1999 ja 2000 Tartule kokku 75 miljonit krooni. Hiljem sellest lubadusest kahjuks taanduti ja eraldati vähem kui 5 miljonit.

Linna panus

Möödunud aastal ostis või remontis Tartu linnavalitsus (osaliselt riigi abiga) abivajajatele 31 korterit – tunduvalt rohkem kui varasematel aastatel. Sel aastal on kavas head tempot säilitada ja vähemalt alustada paarikümne korteriga maja ehitamist.

Linnal koos riigiga on võimalik lähiaastatel kindlustada elamispind nendele, kes seda ise soetada ei suuda kas siis tervislikel, materiaalsetel või muudel põhjustel.

Sügisel tutvus meie sundüürnike valdkonnas tehtud tööga õiguskantsler Allar Jõks. Oleme vastanud tema rohketele küsimustele, nüüd ootame tema hinnangut ning võimalikke ettepanekuid.

Siis kavatseme korraldada ka järjekordse teabepäeva, et koos tagastatud majade üürnike, omanike ning teistegi asjahuvilistega arutada edasisi võimalikke ettevõtmisi.

Hiljutise uuringu andmetel suhtleb 75 protsenti Tartu sundüürnikest omanikega «heal» või «asjalikul» tasemel, 14 protsenti hindab suhteid omanikega «nii ja naa». Nende hulk, kes peavad üüri elamistingimustele vastavaks, on tõusnud 55 protsendini. Vaid iga kahekümnes sundüürnik peab suhteid omanikuga «konfliktseks».

2005. aastaga võrreldes on paranemine ilmne: tollal hindas vahekordi probleemseks 14 protsenti tagastatud majade üürnikest. Suhete paranemine saab olla vaid mõlema poole pingutuste vili.

Draama lõpp

Küsitlused küsitlusteks, kuid rõõmustada on vara – olen hästi kursis ka nende sundüürnike probleemidega, keda on viimasel ajal tabanud ränk üüritõstmisteadete laine.

Ometi julgen lõpetada mažoorsemas helistikus (nagu meil eelmise linnapea ajal oli kombeks öelda). Selle saaga lõppvaatus on lähemal kui kunagi varem. Seda kinnitab Tartu linnavalitsuse soov senist elamumajanduse praktikat tõhustada.

Kavatseme järk-järgult loobuda üksikutest üle linna hajutatud korteritest ning elamispinna ostmisest erinevatesse majadesse. Keskendume munitsipaalelamute ehitamisele. See võimaldab nii linnal kui ka üürnikel kokkuhoidlikumalt majandada.

Viimaste päevade ja nädalate keskseks tööks ongi olnud võimaluste otsimine, kuidas kasvatada eelarves hetkel olemasolevad 3 miljonit krooni riigi abiga selliseks summaks, mis võimaldaks tõepoolest midagi arvestatavat ehitada. Kalkuleerime korterite müügist saadavat tulu, võibolla muudame osaliselt ka näiteks korterite ja elamute remondiks ettenähtud 6,5 miljoni krooni sihtotstarvet.

Ma ei kuulu hurraa-optimistide ega tühipaljaste lubaduste uskujate või jagajate hulka. Ka enam kui kuus aastat sotsiaalvaldkonda kureeriva abilinnapea ametis on näidanud, et kõik saavutatu on tulnud ainult visa tööga. Ometi julgen ma täna loota, et Tartu esimesed paarkümmend munitsipaalkorterit valmivad juba selle aasta lõpuks!