Murdmaasuusatamine pole tema tugevaim ala ning kui suusamaraton ära jääks, suureneks tema võimalus neliküritusel kõrget kohta püüda märgatavalt, kalkuleeris Kulbin. Kolm talve tagasi, mil Tartu maraton nädal varem kallanud vihma tõttu pidamata jäi, saavutas ta tugeva ratta- ja visa jooksumehena neliküritusel kogunisti 12. koha.«Kahjuks toimub,» nentis ta muigamisi pärast maratoni korraldajate esmaspäevast otsust. Kahjutunde teine põhjus peitub tõsiasjas, et selle nädala alguseni oli Kulbini (36) suusakilometraaž tänavu talvel ümmargune null. Suusad pani ta esimest korda alla alles teisipäeval, tuli Tartu Postimehele pilti teha. 500 km trenniks Kulbinil on mulluselt maratonilt kaitsta kõva tulemus – 356. koht ajaga kaks ja pool minutit üle nelja tunni. Aga too tulemus tuli korraliku treeningu najal. Näiteks veetis Kulbin enne maratoni neli päeva Soomes Imosel, kus lapsed sõitsid mäesuuskadel, tema tegi aga kaks korda päevas murdmaatrenni. Ka aasta varem, kui Kulbinil Tartu maraton nüüdseks peast haihtunud põhjusil küll sõitmata jäi, harjutas ta mehe eest. Käis mitu korda nädalas Otepääl treenimas. Sõitis ühel nädalal seal kolm korda 30 kilomeetrit. Ja kasvatas kilometraaži lõpuks poole tuhandeni. Tänavused kogumata suusakilomeetrid ei tähenda siiski, et ettevalmistus maratoniks on sootuks unarusse jäänud. Ei, seda mitte. Kolm korda nädalas on Kulbin jooksmas käinud, ikka vähemalt tund aega korraga. Lisaks kaks korda nädalas sisetingimusis ratast pedaalinud, tavaliselt ligi poolteist tundi jutti. Tagatipuks ka jõudu arendanud. «Vastupidavuse taha asi küll ei jää,» kinnitab ta, vaagides enda šansse suusamaratonil. Piinavad seljavalud Korra on ta juba läinud Tartu maratoni starti olematu suusakilometraažiga. See juhtus kaheksa aastat tagasi, mil ta ostis kõigest kolm päeva enne üritust alla tuhandekroonised suusad. Tulemuseks, mäletab ta, olid sõidu ajal kohutavad seljavalud – treenimatusest. Liiati oli Kulbin tookord kõva suitsumees. Ligi kuuetunnise sõiduaja sisse mahtus neli suitsupausi. Nüüd on ta sellest pahest juba tükk aega prii. Vabanes umbes viis aastat tagasi, kui kestusalad tõsisemalt käsile võttis. «Kui iga õhtu jooksed end hingetuks, ei tahagi enam suitsu teha,» nendib ta. Enne seda oli Kulbin enda arvepidamise järgi üritanud vähemalt 15 korda loobuda – ikka tulutult. Viimased viis aastat korrapäraselt harjutanuna on ta kogunud sellise sportliku vormi, mis lubab seada suvel sihiks koos rattaklubiga Tartu SK Velo koguni Saaremaa tuuril kaasa lüüa. Selle nimel sõidab ta märtsi lõpus isegi kaheks nädalaks Hispaaniasse Mallorcale treeningulaagrisse. Tartu maratonil on Kulbin olematu suusakogemuse kiuste, kui ilm vähegi võimaldab, seadnud sihiks korrata mullust tulemust – see tähendab aega nelja tunni kanti. «Kui suusk vähegi peab, siis füüsilist [trenni] olen ju ikkagi teinud,» põhjendab ta oma lootusi. Ent ta teab ka seda, et olgu vorm milline tahes, nagunii saabub umbes poolel distantsil hetk, mil ta endalt küsib: miks ma siia tulin, mida ma siin teen? Miks siis? Kulbin mõtleb pisut ja vastab: «Alati, kui suure asjaga hakkama saad, on pärast kohutavalt mõnus rahulolu. Ega see maraton kerge ole. See on kõigile paras eneseületamine.»
Kas teate Andres Kulbini kohad maratonidel • 2006 Viru maraton – 149. Tartu maraton – 356. (4:02.42,5) • 2005 Tallinna maraton – 185. Haanja maraton – 255. • 2004 Tallinna maraton – 179. • 1999 Tartu maraton – 1771. (5:51.26,0)
Eksperimendid ohustavad sõitu Vahetult enne maratoni ei maksa mingil juhul hakata eksperimenteerima eriliste toitude ega mujalt kuuldud nõuannetega, mille töökindlus on varem järele proovimata, hoiatab Eesti naiste B-koondise peatreener Kalmer Tramm. Näiteks kui suusataja on harjunud kaks päeva enne maratoni võtma puhkepäeva ning tegema päev enne starti lahtisõidu, ei tasu Trammi soovitusel sedagi rütmi kellegi eeskujul muutma hakata. Samuti paneb ta südamele neile, kes ihkavad sõita esimese poole tuhande sekka, et nad ei kulutaks eelmisi päevi ettevõtmistele, mis võiks võistluspäeval tunda anda. Selleks, et organism kella üheksaks, stardi ajaks, korralikult ärkaks ning süda normaalselt tööle hakkaks, peab Tramm vajalikuks ärgata hiljemalt kell viis või pool kuus. Seejärel on tema sõnul mõistlik väljas kümme minutit jalutada või sörkida, et tekitada hea söögiisu. «Esimene viga võib tekkida sellest, et istutakse söögilauda tundega, et polegi isu,» lausub Tramm. «Kui jätta söömine liiga hilja peale või süüa kiirustades, siis organism ei omasta toitu korralikult. Tekib kiire vetsumineku vajadus, kõik läheb välja ja energia ei talletugi.»
> Loe edasi |
