Vanemuise suures majas esietendub täna inglise näitekirjaniku Tom Stoppardi «Hüppajad», mida draamajuhi kohusetäitja Sven Karja nimetab väga kummaliseks ja eriliseks, sõgedaks näitemänguks.

Sõge on näidend seepärast, et Stoppard on selle kokku pannud kummalistest tükkidest. Nii et Tallinna Linnateatri lavastajal Mart Kolditsal tuleb vaatajate ette tuua ühekorraga mitu lugu mitmel tasandil.

«Üks tasand on mõrvamüsteerium heas inglise stiilis. Ja üks filosoofiaprofessor peab läbi lavastuse loengutsüklit,» loetles Karja. «On ka irreaalne tasand, kus liigub ringi kollastes liibuvates kostüümides hüppajate kordeballett.»

Kuigi laval on osalt tragikomöödia, ei pea vaataja seda kõike väga tõsiselt võtma, annab draamajuhi kohusetäitja nõu.

Kas see osa publikust, kes tahab lavastusest endale võimalikult palju emotsionaalselt ja intellektuaalselt välja pigistada, peab kodus enne teatrisse minekut filosoofia ajaloo uuesti läbi võtma?

«Ei, kindlasti mitte,» ütles Karja. «Ma arvan, et see on vilets teater, kus vaataja peab eeltöid tegema. «Hüppajate» vaataja võiks ennast saalis suhteliselt vabaks lasta, üritada mänguga kaasa minna.»

Tasakaal saavutatud

Ometi on «Hüppajad» pigem nendele, kes eelistavad näha selliseid etendusi nagu «Sada aastat...», «Potteri lõpp» ja «Tühirand» ning on hädaldanud, et Vanemuise mängukavas rikuvad tasakaalu meelelahutuslikud lavastused. «Nüüd võiks see tasakaal olla saavutatud jah,» märkis Karja.

«Hüppajad» on tõlkinud Anu Lamp, kunstnik on Ene-Liis Semper.

Mängivad Aivar Tommin-gas, Helena Merzin, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Raivo Adlas, Ragne Pekarev, Martin Kõiv, Tanel Jonas, Markus Luik, Ott Sepp, Laura Peterson jpt.