Isa Orenti eelistab vaest ja marginaalset kirikut võim­sale ja hiilgavale – kui kirik satub ühiskonnas jõupositsioonile, siis on ka langemine kiire tulema. Aga raha võiks natuke rohkem küll olla. Foto: Margus Ansu

Teie koguduse kohta teatakse öelda, et siin annavad tooni noored boheemlased.

Kahju jah, et ei ole noored rikkad inimesed – siis saaks juba midagi korda saata (muigab – N. N.). Meid kutsutakse ka hipideks.

Kuidas teie kogudus siis selliseks kujunes? Igal kogudusel on vist oma nägu.

Võibolla sõltub palju ka preestrist.

Hipid vaatasid, et selline preester sobib neile.

Mind nimetatakse ka punkmunkpreestriks. Mul ei ole tõepoolest kontakte sotsiaalselt aktiivsete mitteboheemlastega, kellel on töö, korralik sissetulek ja perekond.

Viimasel ajal on palju räägitud igasugustest religioossetest sümbolitest, olgu selleks muhameedlaste solvamine Taani päevalehes või Kristuse väidetav kasutamine kunstis ebasündsal viisil. Kus on teie taluvuspiir?

Kaubamaja akendele välja pandud näituse puhul oli tegu ühe sekti esindajate seisukohavõtuga.

Minu taluvuspiir on piiritu. Kristliku sümboolika kasutamine kunstis on kunstniku vaba valik ja see on minu asi, kas ma solvun või ei solvu. Kunstnik ei puutu asjasse – tema esitab oma nägemust ja tunnetust.

Eesti ei ole kirikuriik, siin on kirik ja riik lahus. Näitus on näitusel ja kirik kirikus.

Miks on ühiskond kristlaste suhtes üliettevaatlikult meelestatud?

Kristlusest lihtsalt ei teata midagi. Teiseks muidugi need tegelased, kes käivad oma sõnumiga inimeste uste taga ja viimasel ajal ka helistavad.

Meil on individualismi ajastu ja kristlust seostatakse millegipärast inimvabaduste piiramisega.

Aga teie ei tahagi massidesse minna, eesmärk on, et see kirik siin Sõbra tänavas püsti seisaks ja siia saaksid tulla need, kes ise tahavad?

Soojem võiks ka olla – muidu ei saa teenistust teha. Praegu ei ole soe, sest küttesüsteem on rikkis, teiseks võtab see liiga palju raha, aga kogudus on väga vaene.

See on tegelikult kahe kirikuga kirik – siin soklikorrusel on Aleksander Nevski kirik ja ülakorrusel Kõigi Pühade Aleksandrite kirik.

Kuidas te siin üldse majandatud olete saanud? Ma näen, et kirik on püsti ja siin on tehtud mõningaid töid.

Kirik on püsti tänu sellele, et ta on hästi ehitatud ja ei varise kokku. Oleme riigilt saadud rahaga pannud siia selle mittetöötava hirmkalli maakütte, ehitanud tualetid ning vaheseinad. Meie kirik andis Moskva kirikule mitu kirikut 99 aastaks rendile ja riik andis meile selle eest vastu raha.

Kui suur on teie koguduse iganädalane sissetulek? Ühes nõukaaegses multifilmis avas preester pärast teenistuse lõppu ja inimeste lahkumist altari ja selle taga oli delikatessi- ja veiniladu.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik allub Moskvale ja nemad saavad tuge Moskvast, aga meie iseseisev Eesti Apostliku Õigeusu Kirik ei saa Konstantinoopolist kopikatki.

Väga headel pühapäevadel pannakse annetuskasti 400 krooni, aga tavaliselt umbes 200 krooni.

Kui iga nädalavahetus saab laupäeva ja pühapäeva peale kokku 400 krooni, siis kuus teeb see 1600 krooni. Kuu elektriarve on 2500 krooni.

Kes siis augu täidab? Palved?

Aeg-ajalt tuleb midagi arvele ka.

Järelikult on teie kiriku toimetulek iseenesest ime?

Jah. Selline olukord kestab juba aastaid, sellest ajast, kui Eesti Rahva Muuseum ülemisest kirikust oma hoidla ära kolis. Tema maksis renti 3000 krooni kuus.

On see olukord väsitav, kurnav, ängistav?

Väsitav. Ängistav ka aegajalt.

Teie teenistused on kuulu järgi tuntud oma pikkuse poolest.

Mina olen, jah, tuntud aegluse poolest – teen Eesti Apostliku Õigeusu Kirikus kõige pikemaid ja aeglasemaid teenistusi. Pühapäevaliturgia läheb koos pihiga ikka kaks ja pool tundi nagu nalja.

Mõned inimesed varem nurisesid ka, et liiga pikad teenistused, aga viimasel ajal pole nurinat olnud.

Laupäevaöine teenistus kestab tavaliselt ka 2–2,5 tundi, aga kuna praegu on laupäeval käijaid kümmekond, praktiseerime 4–4,5-tunniseid teenistusi.

Neil osalevad siis need teie boheemlased.

Ütleme jah nii – neil ei ole kuhugi kiiret.

Mis on parem, kas see, kui kirik on ühiskonnas marginaalsel positsioonil, nagu see oli ka varakristlikul ajastul, või see, mida me näeme Venemaal. Seal toetab riik kirikut majanduslikult ja kirik omakorda garanteerib oma toetuse keskvõimule.

Mulle sobib pigem see, kui kirik on riigist sõltumatu. Kui kirik satub ühiskonnas jõupositsioonile, siis on langemine kiire tulema – seda kinnitab ajalugu.

Eesti Apostliku Õigeusu Kirik taastati nii nullist, et mingit varasemat preesterkonda ega haridussüsteemi selle taga vist ei olnud.

Mitte midagi ei olnud. Ma ise olen õppinud paar aastat Tartu Teoloogiaakadeemias ning praegu käin Püha Platoni Seminaris Tallinnas – see on ellu kutsutud kirikupreestrite koolitamiseks.

Te olete lisaks preestriametile pühitsetud ka mungaks. Millest selline kutsumus?

Tahtmine, sisemine veendumus ja kindlus.

Olen seda tahtnud päris ammu juba.

Algkoolis ei saanud ma preestri- või mungaametile üldse mõelda, sest mu perekond oli mittekiriklik. Ma ei teadnud sellest midagi.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.4