«Mina usun küll, et meil läheb hästi,» teatab söakalt oma valgete säärsaabastega ehitusprahi vahel tippiv Aasav. Aeg-ajalt esitab ta siiski oma veendumusele veelkordse kinnituse saamiseks ajakirjanikulegi «onju?»-küsimusi. Aga mis seal enam kahelda – 15. septembril on maja avamine. Seekord ei ole tähtaega võimalik ka edasi lükata, sest hoones ei hakka majandama mitte selle omaniku Rein Kilgiga seotud ettevõte, vaid tema konkurent ja partner Olga Aasav. Konkurent sellepärast, et mõlemad tegelevad toitlustusäriga. Partner seetõttu, et Aasav rendib Kilgilt Pärnu Sunset Clubi. Kilk peab vastavalt läinud nädalal kümneks aastaks sõlmitud rendilepingule maja korda tegema ja Aasavile õigeaegselt üle andma. Kui nii ei juhtu, siis tulevad leppetrahvid. Tsaristlik luksus Aasav kolib vaksalihoonesse üle ka praegu Ülikooli tänavas tegutseva restorani Rasputin. See peaks tulema nii tsaristlikult uhke, et 19. sajandi vene aristokraadi hingeviiulil ei tohiks 21. sajandil oma kunagisse esimese klassi ooteruumi astudes kõlada ainsatki pettumusenoodikest.
Olga Aasavi sõnul tuleb majja meelelahutuskeskus. Senisesse ootesaali tuleb kohvik, paremasse tiiba aga – ammusesse esimese klassi ooteruumi ja nõukaaegsesse vaksalirestorani – restoran Rasputin. Vasakusse tiiba mahuvad konverentsiruumid. Vaksalihoone tiibades asuvatesse tornidesse tuleb aga raudteemuuseum, mis peaks näitama, kuidas muutis raudtee Tartusse jõudmine terve Lõuna-Eesti olukorda. Kunstinäitusi lubab Aasav vaksalimajja samuti. Olga Aasavi kinnitusel on vaksal edaspidi mõeldud ikka neile inimestele, kes seal vähemalt tassikese kohvi võtavad. Pelgalt läbi jalutamiseks ja rongi ootamiseks tuleb eraldi ootemaja. Roosaar ja Aasav väidavad, et see ei saa olema pelgalt kohatäiteks mõeldud putka, vaid korralik hoone. Rongid aga hakkavad peatuma praegusest veidi Tallinna pool. Roosaare sõnul jagunes 1876. aastal valminud vaksalihoone algselt kolme erineva seisuse ootesaalideks. Arhitekt on varjamatus vaimustuses sellest, kui ootamatult palju on vaksalis tegelikult endisaegsest säilinud. Isegi nõukogude ajal ehitatud asjandused üldjuhul varjasid, mitte ei lõhkunud kõiki neid rosette, gooti roose ja renessansslagesid.
Ruumiplaani muutused seisnevadki peaasjalikult esimese vabariigi ja nõukogude ajal ehitatud seinte lammutamises – ehk siis esialgse ennistamises. Kilk ei jõua Muidu nii energiline Kilk tunnistab sedapuhku mõnevõrra üllatuslikult, et vaksali majandamiseks temal praegu särtsu ei jagu. «Tahaks väga ise teha, sest ma arvan, et see tuleb üks järjekordsetest hittidest,» lausub ta. «Aga lihtsalt ei ole enam seda jõudu. Meil käivitub Athena maja, Zum Zum avatakse, Pärnus peab tegelema natuke Ammende villaga ja Alatskivi loss on vaja käima lükata.» Kilgi sõnul on tal Aasaviga hea koostöö Pärnu Sunset Clubist. «Ta on väga korrektne ja tubli inimene,» lausus Kilk. Praegu ei teki jaamaesisel perroonil rääbakaid kütusevaguneid silmitsedes ühtki positiivset emotsiooni, ent siingi lubab Kilk vaadet muuta: «Meisterdame sinna dekoratiivse magamisvagunite ja veduriga vanaaegse rongi.» Seda siiski mitte veel selleks suveks. «Vaksal tuleb väga efektne,» kinnitas Kilk. «Mitte üksnes Tartu ja Eesti mõistes, seda tasuks mujaltki vaatama tulla.»
|
