Ann Marvet: Ei ole eesmärk omaette

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ann Marvet
Eesti Looduse toimetaja (oma prügi liigiti koguja)
Ann Marvet Eesti Looduse toimetaja (oma prügi liigiti koguja) Foto: Postimees.ee

Ma saan aru, kui ministeeriumi- või linnaametnik eirab jäätmevedu puudutavates avaldustes loogikat – neil on vahel nii lihtsam. Aga et rohelised jäätmeprobleemidele pihta ei saa – see hämmastab.

Maie Kiisel küsib oma artikli (TPM, 14.06.) pealkirjas, kas jäätmevedu on eesmärk või abinõu. Ning jääb ise otsese vastuse võlgu. Tema mõtteavaldusest aga selgub, et tema (Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liikme!) arvates ongi see eesmärk omaette.

Ta ütleb, et jäätmete vedu kui teenus maksab rohkem kui jääde ise. Ja siis leiab, et seetõttu peabki laskma tühjendada pooltühje prügikaste. Kus on siin loogika?

Mulle tundub, et mida kallim on vedu, seda ratsionaalsemalt tuleks seda korraldada: vedada ikka jäätmeid, mitte õhku. Ja mis oleks siin otstarbekam, kui tühjendada jäätmekaste vastavalt vajadusele, mitte ametniku koostatud graafiku järgi. See graafik teenib ametnike mugavuse ja prügifirmade kasumi huve ning tapab inimestes vähesegi huvi jäätmeid sorteerida.

Erinevad huvid

Olen nõus, et päris ilma äravedu vajavate jäätmeteta keegi toime ei tule – isegi mitte äärelinna majakeses elav pensionäripaar. Ikka jääb üle tühi hambapastatuub, arstirohtude blisterpakendeid, vahel läheb katki elektripirn, tass või kauss Nii et prügikast peab olema, kas või kahe-kolme majapidamise peale.

Aga juhul, kui orgaanilised jäätmed komposteeritakse, vanad ajalehed ja muu paberipraht pannakse ahju või pliidi alla, igasugused plast- ja metallkarbid kogutakse eraldi ja viiakse selleks ette nähtud erikonteineritesse, siis täitub ka kõige väiksem prügiurn väga aeglaselt – liigselt pakendatud kaupa vältival väikesel perel vahest paar korda või koguni kord aastas.

Toonitan: orgaanilisi jäätmeid ei tohi sinna sel juhul panna, see on karm ja õiglane hügieeninõue.

Miks ikkagi peaks prügikaste tühjendama vähemalt kord kuus? Tean küll: prügifirma tahab saada raha! Ja ametnikud roheliste heakskiidul korraldavad asjad nii, et nad selle raha ka saaksid.

Arusaamatuse juured on tegelikult sügavamal. Jäätmemajandust korraldama hakates peaksime endale kõigepealt selgeks tegema eesmärgi: kas taotleme puhast keskkonda või hoopis kasumlikku äri. Need kaks paraku kokku ei sobi.

Miks? Sest jäätmeseaduse kohaselt peaksime pingutama selle nimel, et vähendada prügilatesse ladestatavate jäätmete hulka, suunates üha rohkem jäätmeid taaskasutusse. Prügifirmade huvi on aga vedada rohkem jäätmeid prügilasse, teenides nõnda kasumit.

Ära nääguta, vaid selgita

Prügifirmasid soosiva jäätmekorralduse tingimustes kaob igasugune mõte koguda jäätmeid liigiti (aga sorteerimine peaks olema ju eesmärk!). Milleks koguda eraldi eri liiki jäätmeid ja tassida neid kodust kaugemal asuvatesse konteineritesse, kui pead sel juhul maksma (pool)tühjas koduses prügikastis oleva õhu eest?

Kaldun arvama, et sellise jäätmekorralduse rakendudes loobuvad sorteerimisest ka need, kes seda seni on teinud. Sest see tundub ju lausa kilplusena.

On veel teisigi asjaolusid, mis sorteerimishimu jahutavad. Need, kelle kohus on liigiti kogutud jäätmeid taaskasutusse suunata, pole aasta jooksul suutnud luua vastavaid tingimusi, internetis pakutavad ja tegelikud võimalused pole omavahel kooskõlas.

Aadressilt www.pakendiringlus.ee leiab ülemaalise jäätmepunktide loendi: seal on kirjas kohad, kus peaksid olema erikonteinerid paberi(papi) ning segapakendi jaoks.

Tegelikult on vähemalt Tartu üldkasutatavates jäätmepunktides paberi(papi)konteiner ja teine, millel seisab kiri «Pane siia ainult kasutatud klaastaarat». Kõigile arupärijatele on jäätmekorraldaja soovitanud, et pandagu klaasikonteinerisse ka kõik muud pakendid.

Niisiis «õpetus»: ära usu seda, mis konteineril kirjas, toimi oma äranägemist mööda. Ja samas hädaldatakse, et inimesed topivad erikonteineritesse seda, mis pole ette nähtud. Siia sobib küll vanasõna: omad vitsad peksavad.

Üldse oleks vaja rohkem selgitusi ja juhendmaterjali, kas või põletamise asjus. Kui teatud pakendite (paber, õhuke läbipaistev kile jne) põletamine ei riku ei ahjulõõre ega ka välisõhku, siis teisi ei tohiks kindlasti tulle visata. Aga teadmatusest seda ometi tehakse.

Abi oleks väikesest voldikust või brošüürist, kus peale üldõpetuste võiks olla tabelina pakendiliigid, mida tohib ise põletada ja mida kindlasti mitte. Sellise juhendmaterjali eest peaks hoolitsema keskkonnaministeerium (või teeksid seda paremini rohelised?). Lähtuda tuleks põhimõttest: ära nääguta, vaid selgita.

Andke võimalus!

Ja veel kivike omavalitsuste kapsaaeda. Vähemalt Tartus puuduvad tänavatel (südalinn välja arvatud) väikesed prügikastid. Kuidas õpetada inimesi puhtust pidama, kui tänaval tekkinud prügi pole kusagile panna?

Tänapäeva kiirustavad inimesed, eriti lapsed, armastavad käigu pealt midagi nosida. Kuhu panna tühi krõpsupakk, jäätisepakend jms? Tundub, et vähemalt osa inimesi kasutaks prügikasti, sest olemasolevad (bussipeatustes, parkides) on alailma pilgeni täis. Pisiprahist on vahel ummistunud ka koerte väljaheidete jaoks mõeldud väikesed konteinerid parkides.

Kui prügikasti pole, siis visatakse praht keldriaknaaukudesse, topitakse hekkidesse, visatakse üle aia või siis lihtsalt tänavale maha. Antagu inimestele võimalus puhtust pidada ja ajapikku nad harjuvad!

Koerajunnidest ka. Ükski seadusakt ei hakka toimima, kui selle täitmist ei nõuta. Oma koera tagant koristaja on tänapäeval nii erandlik, et möödakäijad pööravad ringi ja vaatavad üle õla. Korralikul, seaduskuulekal inimesel hakkab piinlik

Et asi kujuneks vastupidi ja möödujad hakkaksid seirama hoopis koerahunniku maha jätjat, oleks vaja õige pisut pingutada. Ei peaks kohe rakendama ähvardatud 600-kroonist rahatrahvi, aga kui korraldada aeg-ajalt hommikuti ringkäik, pildistada patustajaid ja trükkida iga kord kümmekond pilti lehes, siis paneks see kindlasti kõik ülejäänud koerakükitajad järele mõtlema. Ja tõenäoliselt ka tegutsema.

Kes ei tahaks elada puhtas linnas! Jäätmeseadus on loodud selleks, et seda arukalt rakendades oma elukeskkonna tõesti puhtaks saaksime. Jätkem ärihuvid ja ametnikumugavus ning püüdkem seadust rakendada nii, et see toimiks tagasilöökideta. Ja jäätmevedu olgu ikka abinõu, mitte eesmärk.

Samal teemal: Korraldatud jäätmevedu, TPM, 09.06., 12.06., 14.06., 19.06.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles