Kunagi vene ajal käisin turistina Soomes ja meile tutvustati ka sealse parlamendi tööd. Eduskunna hoone ees oli parajasti pikett – neile ilmselt tavaline, meile üllatav, sest mistahes piketid või protestiaktsioonid olid tollal siinmail rangelt keelatud. Soomlastele näis tavaline seegi, mis meid veel eriti hämmastas – väljas olid puudega inimesed.

Nüüd on meilgi olnud esimene puuetega inimeste pikett ja Toompeale kogunenud ei soovinud muud, kui et pisutki tõstetaks seitse aastat samal tasemel püsinud toetusi. Vastutulek nõudnuks riigilt 60 miljoni krooni ringis.

Praegune toetus sõltub puude astmest – 200, 420 või 640 krooni kuus –, mida regulaarselt üle vaadatakse, ja kui olukord on natuke paranenud, ollakse varmad niigi nappi rahasummat kahandama. Mitte aga tõstma, sest piir on ju ees.

Tuleva aasta eelarvest, mis tänavusega võrreldes kasvas rohkem kui viiendiku võrra, seda raha ei leitud. Tegelikult on vist õigem öelda, et ega otsitudki, selle sihtrühma igapäevane toimetulek oli lihtsalt unustatud. No ei meenu ju mingid hädised koidulad, kui elu kobrutab aina paisuvates miljardivoogudes.

Lastega on teine lugu – ükski poliitik ei julgeks sosistadagi, et neid ei ole tarvis toetada ja uute ilmakodanike sündi soodustada. Vaieldakse vaid selle üle, kui suurte summadega ja millise süsteemi varal.

Küllap on need ettepanekud ja meetmed varsti meie kõigi arvustada, sest see teema leiab kindlasti käsitlust erakondade kas juba vormunud või koostamisel valimisprogrammides aastani 2011.

Sellegipoolest korraldas Tartu Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon koos Eesti ettevõtlike naiste organisatsiooni Tartu klubiga kohtumise erakondade esindajatega, et veenduda nende perepoliitika olemasolus ja olemuses. Ja eks üks eesmärke olnud seegi, et väliselt efektse (à la ratastooliga pääseb baari) kõrval ei unustataks perepoliitika arvukaid aspekte. Et ei unustataks ka n-ö nurga taha jäänud asju.

Üks neli last kasvatanud daam esitas ühe ja sama küsimuse kahele järjestikku kõnelnud poliitikule: kas oma isa kaotanud lastele määratud toitjakaotuspensioni on kavas tõsta senisest 400 kroonist kõrgemale?

Rohkem ta ei küsinud, sest oli näha, et poliitikud polnud sellisele pisiasjale mõelnud.

Samas me valvame mitmel pool maailmas rahu, juurutame demokraatiat ja loome tasakaalu. Teeme seda relvadega, mis on vägagi kulukas, ja pole võimatu, et nii mõnigi laps võib veel oma isa kaotada.

Riik on soostunud püüdma alimentide maksmisest kõrvale hoidvaid isasid ning kompenseerima emale mõneks ajaks isa võla. Pole paha, aga surnud isa ei leia enam kusagilt mujalt kui hauast.

Kuigi riik arveldab miljardites ja rikkad miljonites, on väga paljudele olulised ka tuhanded ja sajad kroonid. See ei ole väike asi, mida unustada või õlakehitusega määramatusse tulevikku lükata.