Tänaseks vaid veel vanemate inimeste mälestustes elav gaasivalgustus, mis hääbus Tartus läinud sajandi viiekümnendail aastail, tundub vanade ajalehelugude paistel tõeliselt igatsetud hüvena. Miks siis?

«Peamiselt muidugi sellepärast, et gaasituli oli õlitulega võrreldes hästi valge,» selgitab Tartu gasifitseerimise ajalugu põhjalikult uurinud Ilmar Punnar. «Ja muidugi ka mugavuse pärast. Õlilamp nõudis regulaarset täitmist, gaas tuli torustikust ise peale.»

1865. aastal sai Tallinn oma tehisgaasivabriku ja gaasivalgustuse. Tartus läks aga tollest esimesest lootusrikkast kirjatükist ajalehes veel tervelt 15 aastat, kuni raeplatsis süttisid esimesed gaasilaternad.

Hooti üles köetud ja siis jälle vaibunud lootuste keskel avaldas Eesti Postimees 1869. aastal pilaloo, kus Saks-Hans räägib Põllo-Tõnnole loo Lambi-Matsist, kes eelmisel õhtul õlilaternast pimestatult silmad veriseks kukkunud.

«Mis saaks siis, kui gasituled põleksid?» küsib Saks-Hans. «Kõik lin olleks ulitsal maas ja silmad werrised.»

Üks lamp – 14 küünalt

Põhjus, miks tehisgaasivabriku ja gaasitorustiku ehitus kuidagi pihta ei tahtnud hakata, oli mõistagi rahas.

Ehituseks rehkendatud 144 000 rubla väärtusest 19. sajandi viimasel veerandil annab aimu võrdlemine gaasivabriku, tänagi Aleksandri 42 seisva uhke kivihoone ehitamise rahaga, mis oli veidi üle 19 000 rubla.

Seejuures kuulutas linnavalitsus, et kui eraomanikud soovivad oma koju või ettevõttesse gaasitoru vedada, maksab linn toruehituse kinni kuni vundamendini «kui alusmüür päätorust mitte pääle 20 jalga kaugel ei ole».

Milleks siis gaasi peale valgustuse veel tarvitati?

Sellega köeti pliite, vannivett, triikraudu ja lokitange, soojendati jäätumise vältimiseks kaupluste vaateaknaid, pandi tööle gaasimootoreid trükikodades ja mujal tööstustes.

Pole teada, kui pidulikuks ajalooline esimeste gaasitulede süütamise päev, uue kalendri järgi 14. november 1880, kujunes. Küll on Eesti Postimees maininud, et laternad teps mitte nii eredasti ei põlenud, kui oli ette lubatud ja oodatud.

Nimelt pidid eredaimad uulitsavalgustid andma niisama palju valgust kui 14 küünalt, keskmised võrreldavalt kaheksa ja nõrgimad kahe-kolme küünlaga.

Probleemid olid sellega, et gaasituli kaugeltki igasse soovitud kohta valgust heitma ei ulatunud ning et neist südaööl tervelt kaks kolmandikku ära kustutati, ehkki laternad asusid niigi üksteisest ligi 150 meetri kaugusel.

Vastuseks kurtmistele, mis jõudsid ka lugejakirjana ajalehte, teatas Olevik 1898. aasta novembris: «Et politsei ametnikkudel parem wargate järele waadata oleks, on linna walitsus seaduseks teinud, et kõik laternad linna keskpaigas, kui ka kõrwalistel uulitsatel, kuni kella 5 hom. peawad põlema.»

Eesti Vabariigi ajast on kirjeldatud veel üht teravat probleemi. Tudengid olevat kippunud laternaid paremal juhul omavoliliselt süütama-kustutama, halvemal juhul aga puruks peksma.

1926. aastast Tartu laternasüütajate ülevaatajana töötanud Valdur Tihu on arvanud, et peamiselt olid need rikaste vanemate võsukesed, kes nähtavasti politseid ei peljanud. Sestap organiseeris Tihu vahel, kui hing õige täis läks, väikese tasu eest löömakamba, kes vandaalitsejail silma siniseks lõi.

Muide, laternate süütamine tähendas tegelikult gaasitule suureks keeramist. Seda tehti spetsiaalse ridvaga, mille otsas oli konks. Laterna all oli kaks rõngast: ühest sikutades paisus tuli eredaks, teisest tõmmates jäi aga päevaks hingitsema ainult tilluke valvetuli.

Elekter tõrjus gaasilambi

Tehisgaasi saadi kivisöest selle kuivatamise teel, lisaproduktidena tulid välja koks ja tõrv. Pool koksist kasutati ära gaasivabriku küttekoldes, pool läks müügiks. Müügiks läks ka tõrv, mida pruugiti katuste tõrvamiseks, kalavõrkude immutamiseks jne.

Esimese maailmasõja eelõhtuks valgustas Tartu tänavaid 536 gaasilaternat. Et aga sõja tõttu polnud võimalik enam Saksamaalt saada gaasi tootmiseks vajalikku kivisütt, katkes 1915. aasta kevadel gaasivabriku töö, jätkudes alles 1918. aasta septembris.

1919. aastal süttis Tartu raekoja ees esimene elektrilamp ning siis algaski kallima, kuid mugavama elektri võidukäik. Murdepunkt jõudis kätte 1929. aastal, mil elektrilampe oli Tartu tänavaid valgustamas juba 345 ning gaasilampe 334.

Millal täpselt kustus viimane Emajõe Ateena gaasilamp, pole teada, kuid Tartu gaasikontoris töötanud Ilmar Koppel mäletab, et viiekümnendail oli muist neist veel töökorras.

Enne Teist maailmasõda oli Tartus üle 34 kilomeetri gaasitorustikku, 1945. aastal oli sellest purustuste tagajärjel tarvitatav vaid 7,5 kilomeetrit. Täna on Tartus juba umbes 190 kilomeetrit gaasitorusid.

Ülejõe linnaossa ei jõudnud tehislik võrgugaas pärast sõda üldse, sest koos sildadega olid purustatud ka gaasitorud. Emajõe vasakkallas lülitati tagasi võrku alles 1976. aastal, mil Tartusse saabus maagaas ning tehisgaasi tootmine Aleksandri tänavas lõppes.

Gaasivalgus ei naase

Kadunud aegu meenutavaid sinaka võbeleva leegiga gaasilaternaid võib praegugi näha lähematest kohtadest näiteks Varssavis ja kaugemaist USAs New Orleansi nn prantsuse kvartalis.

Tartu linnavalitsuse valgustusspetsialist Lembit Rajangu nendib, et mõtles võimaluse peale luua Tartu vanalinnaski õli- või gaasilaternatega nostalgilist hõngu siis, kui käis Anto-niuse õue ehitus.

«Praeguseks on aga nii seal kui igal pool mujal vanalinnas saanud paika uued hirmkallid kõrgrõhu naatriumlampidega elektrivalgustid, nii et praegu ei tule see küll enam kõne alla,» arvas Rajangu.

«Ühte ja samasse lampi nii elektri- kui gaasivalgust seada pole võimalik. Ja ma ei kujuta ette, et hakkaksime ostma mingeid dubleerivaid valgusteid.

Gaasivalguse saabumine

• Tartu esimesed tänavalaternad süüdati 1794. aastal, neis põletati kanepi- ja linaseemneõli.

• 28. jaanuaril 1807 hakkasid gaasilaternad esimese tänavana maailmas valgustama Londoni Pall Malli.

• Pariis sai gaasivalguse aastal 1815, Viin kolm, Berliin üksteist ja Sankt-Peterburg kakskümmend aastat hiljem.

• Moskva ja Tallinn said gaasivabriku ja -valguse 1865. aastal, Tartu 1880. aastal.

• Esimese maailmasõja eelõhtuks oli Tartu tänavail 536 gaasilaternat.

• 1929. aastal valgustas Tartu tänavaid 334 gaasilampi ja 345 elektrilampi.

• 1938. aastal oli Tartus 299 gaasilaternat ja 553 elektrilampi.

• Tartu gaasivabrik lõpetas töö 1976. aastal, mil valmis Irboska–Tartu maagaasijuhe.

Allikad: «115 aastat Tartu gaasimajandust», internet

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6