Estiko Plastari juhataja Triin Anette Kaasiku kinnitusel kaob Estiko kammitootmine, sest Hiina vastu ei saa. Foto: Margus Ansu

Poleks uskunud, et üks plastese võib tekitada nii nostalgilisi emotsioone kui vann, mille mõne nädala eest poest ostsin. Sellistes vannides – mäletate, vanni otsas on spetsiaalne seebialus – on vannitatud ilmselt kümneid kui mitte sadu tuhandeid nõukogude lapsi. Sellist vanni on toodetud ainult Tartus, ei kusagil mujal.

Samal teemal: Kile tõrjus kammid kõrvale

Tartu rõõmsad kirevavärvilised plastämbrid ja -vannid mõjusid nõukogude aja lõpu hallis kaubandusvõrgus nagu kapitalismipäikese kiireke.

Otsad vaikselt kokku

Nüüd aga, kui kapitalismipäike täies kirkuses meie kodumaa kohal sirab, hakkab Estiko survevalutsehh otsi vaikselt kokku tõmbama. Tegelikult on koomale tõmmatud juba viimased kümme aastat pärast seda, kui Estiko otsustas survevalutootmisse enam mitte panustada.

Estiko Plastari juht Triin Anette Kaasik tunnistab Postimehele, et Estiko on survevalutoodete turul kärbeskaallane, kelle vastas on Poola ja Hiina Rahvavabariigi masstootmise mammutid.

Juba praegu on Estiko Plastari ämbril mitu korda kõrgem omahind kui vastastel. Survevaluturul ei piisa argumendist, et Estiko Plastari ämber on meie oma Eesti ämber, mis peab tänu paksematele seintele Hiina omast palju kauem vastu.

Juba nõukogude ajal kiletootmisele keskendunud Estiko Plastari survevalutsehhi käive on aasta-aastalt kahanenud – mullu oli see ligi 6 miljonit krooni, tänavu kukub aga tõenäoliselt 3 miljonile kroonile. Ometi ei ole Estiko kontserni omanik Neinar Seli seni survevalutsehhi kinni pannud, sest see toodab ka tänavu kasumit.

Kaasik seostab survevalutootmist ka nostalgiaga, aga tunnistab siiski, et niipea kui tootmine kahjumisse langeb, pannakse tsehh kinni. «Oleme keskendunud juba ammu kilepakenditele,» räägib ta. «Survevalutooted on puhas masstoodang, mida võib teha kus iganes. Laseme masinatel loomuliku surmani tiksuda.»

Kaasiku hinnangul võiks Estiko Plastari survevalutootmine jätkuda veel 3–5 aastat.

«Nii me praegu usume, aga samas pole pandud paika mingit kindlat hetke, millal me juhtme seinast välja tõmbame,» tunnistab ta.

Uusi tooteid ei tule

Veel on võimalik lisaks kammidele, kaussidele, vannidele ja ämbritele osta ka rehasid, seebikarpe ja -aluseid ning hambaharjakarpe, samuti teada-tuntud piimapakikanne.

Kunagi ulatuslikust mänguasjatootmisest on alles jäänud väike muruluud, kühvlike, reha, ämbrike ja mõned liivakastivormid. Kiikesid tehakse ka.

Uusi, sadu tuhandeid kroone maksvaid vorme, et uudistooteid valmistada, enam ei tellita, kasutusel on nõukogude ajast pärinevad ning välismaalt allhanke tegemiseks laenatud vormid.

Üks uus vorm siiski ehk veel tuleb – vana kujuga piimapakikannude vorm on üles öelnud ning praegu arutab Estiko Plastari juhatus, kas teha viimane suur ligi 300 000-kroonine investeering, et soetada survevalutsehhi press uue ovaalse piimapakikannu tootmiseks.

See kann jääb ilmselt survevalutsehhi innovatsiooni luigelauluks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0