Jõevaimule toodi ohvreid, põllule ja karjale paluti sigivust. Ahja jõest kõrguvad iidsed kaljud koos vastaskaldal laiuva lageda orulammiga olid rahva silmis tõelisteks pühakodadeks – taevaskodadeks, mis inimkätest puutumatutena põlvest põlve edasi anti. /---/ Väikese Taevaskoja kaljust pool kilomeetrit ülesvoolu kohises Eesti suurim ja kauneim kärestik Saesaare. Saesaare kärestiku äärde istuma jäädes võis kuulama jääda hallipäise kärestiku juttu. Vesi kohises suuri rändrahne ületades ja Saesaare saarel seisid vaikides vanad kuused. Niiviisi võis kärestiku kaldal tundide viisi istuda ja silme eest lasta kõik need aastamiljonid, mis kujundanud jõeorgu. Siis sai aga teatavaks, et Saesaarde ehitatakse hüdroelektrijaam. Raiuti maha mets ürgoru lammil, lõhkeaine abil rajati koht tammile, korjati kivid kärestikust – 28. detsembril 1952 hakkas jaam andma voolu. Kärestik toodi ohvriks lühinägelikele majanduslikele kaalutlustele. Peale majanduslike hüvede on aga veel teisi väärtusi, mis on vajalikud inimese eluks. Ka neile tuleb mõelda, kui on üles kerkinud looduse ümbermuutmise plaanid. Erik Kumari raamatust «Ahja jõe ürgorg» |
