Vaatajat irriteeris diplomeeritud kunstniku, õppejõu ning hetkel semiootika ja kulturoloogia erialal magistritööd vormistava Rauno Thomas Mossi viimastel kuudel valminud teoste temaatika ja vorm. Näitus tekitas mõistmatust nendes näitusekülastajates, kes hindavad modernismi jutlustatud unikaalsust ning teose maalilisi iseväärtusi.Teadlikult kitši piiril Võib arvata, et kunstnik balansseeris uue komplektiga teadlikult kitši piirimail, peegeldades, õieti kopeerides kujundeid, mis peaksid paljudele meeldima. Ilusad inimesed ja ilusad asjad – tarbimisvalikuid suunava turumaagia poolt esile manatud ahvatlevalt noobel elustiil, mida küllastas ka Mossi teoste fotolik maalistiil kui viide ihaldusväärse reaalsuse käegakatsutavale lähedusele. Näitusekomplekti maalidel olid kollaažilikult segunenud detailid meie moodsa ühiskonna visuaalsest mürast, moodustades veidra kompoti. Visuaalsed detailid eksklusiivsete ja peente, kõrgklassile suunatud kaubamärkide (Dolce & Gabbana, Hugo Boss, Tiffany) reklaamikampaaniaist, meediastaaride ja koomiksikangelaste kujutised, koopiad ajalooliste suurkujude ikooniliseks muutunud portreedest ning kunstiajaloo hitt-teostest. Kuidas mõista seda koopiate paraadi, milles kunstniku individuaalsus ja unikaalsus on justkui lahustunud?! Nii võib Mossi esmapilgul süüdistada glamuuriihaluses, maitset dikteerivate brändide hääletoruks olemises. Esmase võnke ülalkirjeldatud vaatamisviisi lobedalt jooksvasse kirjeldusviisi viskas kunstnik sellega, et kasutas must-valget maali. Sellega taandas ta vaatajaid välisest butafooriast ning andis esmase viite oma kriitilisele suhtumisele elustiili määrava turudiktaadi suhtes. Nii leidis kunstniku monokromaatilises näitusetervikus loomuliku koha kultuslik «Mona Lisa», mis on osaliselt tühjenenud esialgsetest tähendustest, sest on saanud staatuse olla suveniirist masstiražeeritud koopia väikekodanluse magamistubades. Visuaalne kokteil Kunstniku visuaalse kokteili ideed toetas ka maalide kompositsioonide ülesehitus paneelidena – taotluslik «graafilise romaani» loomine, mis on omane koomiksikunstile. See visuaalsete ärritajate segu vajus näitusekülastajale tihkelt suletud valges näituseruumis ehk liigagi talitsematult peale. Parajalt kõva pähkel oli see ka kultuurilugu hästi tundvale isikule. Näitusel ilmnes semiootikust kunstniku jutustamisiha,
soov sundida vaatajat allusioonirohkusega, viidetega tekstidele ja
metatekstidele mõtlema erinevatele retseptsioonidele, kunsti ja selle
väljendusvahendite muutumistele ajas. |
