Eesti poliitikaelu on üle kuumenenud, pea lakkamatu valimiskampaania ajab inimesed sõgedaks. Telefonid on ka üle kuumenenud. Ajakirjanikud ja linnakodanikud pärivad aru, kuidas jagatakse valimiskogu kohad, kes kellele ära teeb ja mis päeval koalitsioon kokku variseb.

Sõbrad kuningriiklaste leerist muigavad, et kuningriik oleks eestlaste vaimsele tervisele kasulikum. Nemad arvavad, et nii lapse kui ka rahva ja riigi puhul olevat amoraalne talle iga viie aasta tagant uut isa valida...

Ega 23. septembriga see lugu veel läbi saa. Presidendivalimine on juba saanud kevadiste parlamendivalimiste eelmänguks ja selles korduvad varasemast tuttavad jooned (nn Res Publica projekti järg). Võitlus ei käi millegi eest, vaid kellegi vastu.

Taas on Keskerakonnal, seekord koos Rahvaliiduga, ajalooline missioon olla malakaks, kellega inimesi hirmutada. Igaüht puudutavatest probleemidest ei taha keegi rääkida. Keskerakonna ründamist saadavad paatoslikud deklaratsioonid ja enese ainuõigeks kuulutamine. Sellest, kuidas riigikogus arutatakse eelnõu, mis loob juurde uusi sundüürnikke, ei taha aga keegi rääkida.

Mina kaldun sellesse leeri, kelle arvates hetkel ülesseatutest on parem presidendikandidaat Arnold Rüütel.

Oponendid on teda tituleerinud maakate ehk matside presidendiks. Selles on oma positiivne iva. Meil ei ole

ainult rikaste ja ilusate Eesti! Meie rahvale on vaja presidenti, kes oleks tasakaalustav jõud, moraalne tugi nii linlastele kui ka maarahvale. 

Meie press pole eriti üritanud uurida, mis on Rüütli toetuse sotsiaalsed tagamaad. Ja mõned juba usuvadki, et need, kes toetavad praegust Eesti Vabariigi presidenti, on vaenlased, ja Lääne demokraatia tähendab seda, et kõigi kolme Balti riigi presidendid peaksid olema Ameerika kooliga inimesed.

Kui nn Ilvese blokk tahab jagada rahva just selle printsiibi järgi omadeks ja vaenlasteks, mustadeks ja valgeteks, siis kannan küll uhkusega oma perekonnanime Must.

Üleeile arutas oma kandidaate Tartu linnavolikogu koalitsioon.

Ootusärevust ja pingeid olid üles kütnud Tartu Postimehes ilmunud artiklid, milles sahistati, et reform võtab taas kõik valimiskogu kohad.

Valijameeste valimine

Silver Meikari laadastiilis üllitis (TPM, 13.09) aga näis kuulutavat koalitsiooni kolisevat kokkukukkumist. Paljudel oli hästi meeles 2001. aasta kogemus, kui valimiskogus kohata jäänud ja pisarateni solvunud Isamaaliit lahkus Tartu koalitsioonist.

Koosolek algas sellega, et reformistid vabandasid Silver Meikari rumala artikli pärast, mis ei väljenda erakonna seisukohti.

Tõepoolest, Meikari puhul on tegemist ühega volikogu nn külalisist. 14 istungist on ta küll osalenud kümnel, aga komisjonitöös (seal käib põhitöö eelnõude ettevalmistamisel!) on pingeline parteitöö lubanud tal vaid korra osaleda ning nüüd ta enam komisjonidesse ei kuulu.

Siis teatasid reformistid oma otsusest võtta «kogu vastutus», s.t neljast neli kohta valimiskogus. Tegu polevat koalitsioonilepingus märgitud või Tartu arengu seisukohalt olulise teemaga ja nii olevat partneritel vaba hääletamise õigus.

Meie koalitsiooni liikmed on ikka kuulutanud, et oma kodulinna asjade lahendamisel hoidume kordamast Suure Poliitika torme.

Salaprotokolli ei olnud

Hiljutisel koalitsioonierakondade juhtide nõupidamisel jõudsime valimiskogu osas saalomonliku otsuseni jagada mandaadid 3:1 – kolm mandaati Reformierakonnale, üks Keskerakonnale. Ei kirjutatud ei avalikku ega salajast protokolli. See oli liidrite juhatuste jutuajamine. Asja formaalse poole otsustasime koalitsioonis paika panna 13. septembril.

Kes Eesti poliitikaeluga kursis, teavad hästi, et suusõnalised kokkulepped, kui need puudutavad erakondade suhteid, ei pea. Ka kirjalikud salaprotokollid mitte (meenutage nt Kallase-Partsi liitumislepingu saatust – olud lihtsalt muutusid).

Usun, et paar nädalat tagasi läinukski valimiskogu liikmete valimine Tartus siiski tollase eelkokkuleppe vaimus. Võrus ja Viljandis suutsid reformistid ja keskerakondlased kohad kultuurselt omavahel jagada.

Mis siis ikkagi muutus? Räägitakse nn Tallinna juhtumist. Reformierakonna üks juhtpoliitikuid Keit Pentus arvas, et Tallinna opositsiooni valimiskogus kohata jätmine olevat ennekuulmatu demokraatia rikkumine.

Ei olnud ennekuulmatu. Küsinuks Pentus Andrus Ansipilt, siis ta kuulnuks, et Tartus jäeti 2001. aastal ka koalitsioonipartnerid esinduseta.

Muutus see, et Suur Poliitika murdis Tartussegi sisse.

Mis saab koalitsioonist

Silver Meikar on ikka häbematu küll, kui ütleb, et oleme koos Rahvaliiduga täitnud Reformierakonna valimislubadusi. Oleme koos täitnud meie ühist koalitsioonilepingut.

Aga kindlasti oleme igati aidanud ka mõistlikku osa Reformierakonnast kõigis Tartule olulistes ettevõtmistes. Õnneks aitas Reformierakonna kohaliku liidri linnapea Laine Jänese avalik vabandus ka madalama valulävega keskerakondlastel ja rahvaliitlastel tolle artikli tekitatud solvumusest üle saada.

Meie osalemine koalitsioonis on seni olnud igati edukas. Kahjuks ei mahu siia artiklisse meie saavutuste loetelu.

Mainin vaid, et sotsiaalvaldkonnas (seda kureerib keskerakondlasest abilinnapea Vladimir Šokman) on investeeringute aastamaht meie valitsemise ajal kasvanud nullilt 37 miljoni kroonini.

Ent olulisem on, mis ootab lahendamist – nt 2007 algab meie olulise valimislubaduse, munitsipaalelamuehituse täitmine. Meie opositsioonis olles jääks see tegemata.

Ajakirjanikud ja opositsionäärid küsivad lootusrikkalt: kui koalitsioon ei purune, kas siis valimiskogu lugu vähemalt mõrasid tekitas.

Vastan ausalt: emotsionaalsel tasemel pingeid oli ja midagi jääb ikka  hinge. Kuulge, isegi paremates perekondades on lahkarvamusi, mis seal veel kolme osapoolega koalitsioonist arvata! Aga teovõimelises koalitsioonis arutatakse need läbi ja jõutakse mõistlikule konsensusele.

Koalitsioon elab edasi, uurib, arutab, vaidleb ja töötab oma kodulinna hüvanguks. Loodetavasti kuni järgmiste kohalike valimisteni.