Kõigepealt katsetas Estiko Plastar – sellest kirjutas ka Postimees – 2004. aastal ühe Taiwani ülikooli juures tegutseva firma välja töötatud biolagunevat kilet. Estiko Plastari arendus- ja kvaliteedijuht Meelis Jürgens tunnistab, et see kile ei ilmuta siiani mingeid lagunemise märke. Rootsi lisandSiis pöördus ettevõte rootslaste poole, kes andsid eestlastele prooviks oma salavalemit sisaldavaid graanuleid. Kui neid tavalistele plastigraanulitele lisada, siis hakkab kile pärast tootmist tõepoolest mõne aja pärast lagunema. Lagunemise tempo kasvab temperatuuri kerkides, 10-kraadise temperatuuri juures peab kile aiataguses kompostihunnikus või prügimäel täielikult komposteeruma 3,9 aastaga. Jürgens näitas aga eile termokapis 60 kraadi juures viis päeva hoitud kiletükki, mis oli juba muutunud rabedaks. Vähemalt pool aastat pärast tootmist säilitab kile normaalses keskkonnas päikesevalguse eest kaitstuna oma esialgsed omadused, seega pole karta, et kaup teel tootja juurest poodi ja poest koju kaitsva kesta kaotaks. Lisand lagundab tavapäraseid polüetüleenmaterjale. Nõnda näiteks saab biolagunevat kilet kasutada prügi- ja turbakottide või piimapakkide tootmisel, sest kile võib kokku puutuda ka toiduainetega. Ka tööstus pakendab kogu oma kauba ehitusmaterjalidest õllekastideni polüetüleenkilesse. Biolagunev materjal sobib kasutamiseks ka aianduses ja põllumajanduses näiteks maasika- või multškilena, samuti biolagunevate lillepottide valmistamiseks. Sel juhul laguneb plast maa sees mõne aja pärast ise ära. Kõige ökomaks kileks võib praegu pidada nišikaubaks jäänud tärklisest toodetud biolagunevat kilet, Estiko Plastari toode on aga valmistatud naftasaadustest tehtud plastgraanulitest. Kallim toode Jürgensi sõnul ei ole tärklisest toodetav kile end seni maailmas masstootena õigustanud, küll aga loodab Estiko Pastar laiatarbetoodet enda uuest kilest. Lisand kergitab kile omahinda 12 protsenti. Estiko Plastar oleks selle juhi Triin Anette Kaasiku kinnitusel valmis biolagunevast materjalist pakendeid kas või kohe tootma asuma, kuid toote tõsisemaks kasutuselevõtuks on vaja maksusoodustusi. «Pakendiaktsiisi võiks vähendada niigi palju, et biolagunevat kilet kasutav firma ei pea keskkonnasäästliku toote kasutamise tõttu teistest rohkem maksma,» lausus ta. «Seda projekti võiks toetada ka riik – tavalise kile ja biolaguneva kile maksustamine sama mõõdupuu järgi pole põhjendatud,» lausus Kaasik. Eesti Taaskasutusorganisatsiooni tegevjuht Ahto Hunt ütles, et praegu ei tee riik mingit vahet sellel, kas plastmaterjal on biolagunev või mitte. «Minu teada ei ole Eestis pakendimaterjalidele tehtud keskkonnamõjude uuringuid, mis ütleks, millised materjalid pole keskkonnasõbralikud, millised on ja millised väga keskkonnasõbralikud,» lausus ta. «Kui selline uuring oleks olemas, saaks selgeks, kas jätta biolagunev kile pakendiaktsiisi alt üldse välja või kehtestada aktsiis väiksemas osas.» Hundi hinnangul ei tohiks biolagunevat kilet maksustada samadel alustel tavalise plastiga. «Kui tegu on täielikult pinnases komposteeruva materjaliga, millest ei jää maha mürgiseid jääke, siis ei ole sellele loomulikult mõtet kulukat kogumisskeemi luua, see tuleb saata lihtsalt prügimäele.» Pakendajad peavad koguma ja taaskasutama vähemalt 15 protsenti plastpakenditest või siis maksma selle koguse pealt aktsiisi, mis on praegu 40 000 krooni tonnist. Biolaguneva kile tonni käitlemine piirduks vaid näiteks 500-kroonise kulutusega selle prügimäele toimetamiseks, plastitonni taaskäitlemine maksab aga Hundi andmetel praegu 6000 krooni. Kas teate? Biolagunev kile • Tehnoloogia on välja töötanud Rootsi firma, mille nime ei avalikustata. • Kile laguneb prügimäel või kompostihunnikus täielikult nelja aastaga. • Oma omadused säilitab kile poole aasta jooksul. • Lagunemine saavutatakse tänu salastatud koostisega graanulitele, mis lisatakse kiletootmise käigus. Tugevusomadused ja venivus sellest ei vähene. • Lisandi värvuse tõttu on kilel õrn pruunikas toon. • Kile võib kokku puutuda toiduainetega ja sellele saab trükkida. Allikas: Estiko Plastar |
