Kõik, mis seisab, võib kunagi kukkuda. Nii nägin oma lähedaste hauaplatsile minnes, et üks seal aastakümneid seisnud kivi on kummuli. Kas kukkus ise või aitas keegi kaasa, lohutu lugu nii või naa. Jälle üks nii-öelda probleem kaelas, mis tuleb lahendada. Nende mõtete saatel ma platsil talitasingi, kui üks meeshääl küsis, et proua, ega te taha seda kivi püsti tõsta. Või veel, muidugi tahan, aga minu jõud sellele peale ei hakka – juba proovisin. Mees haaras kivist kinni, tõmbas ja tiris ja kivi sai püsti. Mina surusin paar väikest kivikest suurele alla toeks, ja ime küll, seisma ta jäigi.Noh, inetu ju, kui hauakivi on pikali, oli mees öelnud justkui palumata pakutud abi õigustuseks. Inetu ju, olen ka ise mõelnud, nähes närtsinud lilli, vareste poolt kummuli pööratud vaase ja tuule laiali aetud küünlatopse. Ja mõelnud, kas see oleks kellegi privaatsuse rikkumine, kui võtaksin mõne närtsinud kimbu ja viiksin prügikasti. No ei tea, inimesi on igasuguseid... Emadepäeva kalmistu oli linnulennult korras ja kirev. Õrnkahvatud nartsissikimbud ja kevadpäikeses eriti erksaks värvunud tulbid, sekka muid kevadisi õisi. Rehitsejaid, kaevajaid, istutajaid ja kastjaid nägi veel õhtu eelgi. Aga nagu mujalgi elus, ei ole ka kõik lahkunud võrdsed – osal ei ole lihtsalt enam kalmul käijaid või on nad liiga kaugel või on ise abivajajaks saanud. Kaugel mõeldud mõte võib ju peatuda mõnel sammaldunud pingil, aga mõttel ei ole töökaid sõrmi. Nagu linnatänavail või õuedes, leiab visa ja agressiivne võilill kasvukoha kalmistugi kehvas pinnas ja nii olid nad oma õied avanud jalgradadel ja hooldamata platsidel, mõneski paigas ülima korraga hiilgava platsi kõrval. Usun, et võilille naaberplatsilt napsata ei keela küll keegi, sest neid ei ole sinna toodud ning pealegi võib üks võilill oma seemnetega asustada hulga platse. Natuke pentsik on näha täpselt piirist piirini puhastatud ala: hauaplatsi pikkuses pool jalgteed, ei sentimeetritki rohkem. Ega kedagi saa kohustada, võibolla lõppes inimesel jaks, hea, kui enda omagi saab korda. Ehk mõnel jaguks ka rohkem jõudu, ainult et sellist mõtet ei tule pähe. Võõra mehe püsti aetud hauakivi seisis emadepäeval ilusti paigal. Seda silmitsedes mõtlesin, et kaasa tulnuks võtta aiakäärid, et lõigata välja naaberplatsil kasvava hortensia kuivanud oksad. Kuigi sel kalmul vist enam ei käida, õitseb põõsas ilusti, aga nagu iga hortensia, vajab ta mõningast hoolt. Ja on minulgi ilus teda oma ema juurest vaadata. Niisiis järgmisel korral. |