Üsna hiljuti, pool aastat tagasi, avaldas ajaleht Kesknädal segasevõitu sisu, kuid seda selgema pealkirjaga artikli «Kust lähtub Eestile tegelik vene oht?». Artiklis konstateeriti, et ohuks pole Venemaa sekkumine siinsesse poliitikasse, propagandasõda, lipupõletamised ja muud agressiivsed aktsioonid. Eestit ohustavat hoopis identiteedikriis.

Olgu selle eesti identiteediga kuidas on, kuid tunnistame, et Kesknädal on probleemi ära tabanud. Identiteedikriis on siinmail olemas, paraku on probleemiks venekeelsete elanike ja ka Keskerakonna identiteediotsingud.

Põhjus homses Eestis

Tööasjad viisid mind 9. märtsil, Tallinna pommitamise päeval, pealinna. Tõnismäe pronksmehe juures hakkas silma värske pärg. Hiigelsuur, suurem eales nähtuist.

Kohalikelt kolleegidelt sain küsimuse «Mis toimub?» peale ebamäärase vastuse. Mingil põhjusel on pealinlased muutunud tuimaks, nii et nad ei märka igapäevast ülbitsemist ei kommunaalpoliitikas ega ka linnaelus.

Vale on väita, et ülemöödunud nädala lõpu pronksiööd olid vältimatud. Kuid arusaamised elust olid juba niivõrd vastandunud, et nende põrkumist oli keerukas vältida. Ja konflikt pole sugugi ajaloo tõlgitsemises, vaid selles, milline on homne Eesti!

Juba mõni aeg tagasi ennustas vene analüütik Ruslan Saidov, et vene 2008. aasta presidendivalimiste teemaks on antifašism ehk võitlus fašismiga. Samalt mehelt tuli 27. septembri hommikul kiirelt kommentaar Tallinna rahutuste kohta.

Tema väitel on mängus naaberriigi presidendi administratsioon, kaasmaalaste poliitikaga tegelevad persoonid. Ma ei tea, millise suurusjärgu täht on analüütik Saidov. Selliseid väiteid saab endale lubada ainult tõsine tegija või šarlatan.

Tundub siiski, et intsidendid venelastele «kallite» monumentidega pidid nii või teisiti juhtuma. Miks muidu nii hoolega pronksmehe poole sajandi vanuseid keevitusi uuriti? Ehk nägi mingi stsenaarium ette selle või mõne muu kuju hukku.

Kuid võhikud võivad vandenõuteooriaid lõputult heietada, ilma asjatundjate kinnituseta on need bluff. Seepärast jätame metalli ja räägime ühiskonnast.

Miks kuulutatakse vaevu alanud integratsioon kergekäeliselt läbikukkunuks? 2005. aasta Pariisi rahutuste osavõtjate enamik ilmselt valdas prantsuse keelt – nad pidid olema prantsuse eluga hoopis paremini kursis kui umbkeelsed marodöörid Tallinnas või Jõhvis. Ometi ei kuulutanud prantslased, et nüüd on jokk, integratsioon on läbi.

Põline ja immigrant

Ka kogu juttu sisserännanute diskrimineerimisest tuleks analüüsida natuke laiemas kontekstis. Ükski riik, ka kõige demokraatlikum, ei väida, et põlised kodanikud ja immigrantidest kodanikud on võrdsed.

Neil võivad olla formaalselt võrdsed õigused, kuid sisulises mõttes on kahe rühma võimalused erinevad, ebavõrdsed. Nii on ja jääb, seda pole võimalik muuta. Või siiski, ainult ühel juhul – kui immigrandid pole mitte lihtsalt immigrandid, vaid võõrvallutajad, okupandid.

Toome ühe lihtsa näite tööturu kohta. Eurostati andmetel on meie põhjanaabrite juures põliste kodanike tööhõive ligi 8% suurem kui riigis elavatel immigrantidel, mis tähendab, et immigrantide positsioon tööturul on kehvem.

Rootsis ja Taanis on pilt veel drastilisem, rakendusmäära erinevus on ligi 15% põliskodanike kasuks.

Meil olid 2005. aastal asjalood järgmised: 15–74-aastastest Eesti kodanikest oli hõivatud 62,3%, muude riikide kodanikest 58,5%, kodakondsuseta isikutest (nn halli passi omanikest) 62,1%. Kus siis on õigupoolest see teadlikult kujundatud ebavõrdsus tööturul, kas meil või «vanas» Euroopas?

Samasuguseid diskrimineerimissüüdistusi kummutavaid fakte leiame sissetulekuid, kinnisvara vms omamist analüüsides.

Lähme tagasi sisulise integratsiooni teema juurde. Integratsioonist räägitakse meil väga lihtsustatult, pildudes hinnanguid, et integratsioon on hea ja assimilatsioon on halb vms.

Integratsioon ilma paraja annuse assimilatsioonita on võimatu, bluff. Aga see selleks. Immigrandi kohanemine, adaptatsioon, toimib üsna kindla skeemi järgi. Selle skeemi ehk adaptatsiooni tsükli on elu ja inimesi vaadeldes tuletanud psühholoogid.

Tsükli pikkus on peaaegu üks põlvkond, 20–25 aastat. Protsess on laineline, selles vahelduvad tõusud ja langused.

Tõusud ja langused

Sisuliselt saame oma immigrantide «maaletuleku» aega hakata lugema 1991. aastast. See, et keegi on Eestis elanud umbkeelsena 1944. aastast, et siin elavad tema lapsed ja lapselapsed, ei ole Eesti Vabariigiga integreerumise seisukohast kuigi tähtis.

Riiki saabumisele järgneb raske periood. Keeleta, tööta, püsiva elukohata, märkimisväärse toetusvõrgustikuta isiku staatus. Otse öeldes allakäik. Paari aasta jooksul asjad selginevad, muuhulgas omandatakse keel ja elu hakkab minema ülesmäge. Kümne aastaga jõutakse enamasti tippu, teooria nimetab seda optimumiks.

Edasi järgneb paljudel juhtudel suhtelise allakäigu periood. Inimene tunnetab, et ta pole teistega võrdne, et võrdsust pole võimalik saavutada individuaalse pingutusega. See teine kriitiline periood – nimetatakse sotsiaalse marginaliseerumise etapiks – saabub umbes 15 aastat pärast immigrandi maale saabumisest.

Edasine võib kulgeda erinevalt. Marginaliseerumine võib süveneda ja allakäik jätkub. Nii kipub minema neil, kes aprilli lõpus õigusrikkumises kahtlustatutena Tallinnas või Jõhvis kinni võeti.

Enamasti leitakse siiski uus identiteet, töö, tegevus vms, mille kohta on võimalik ütelda: see on mulle parim või ma olen selles maailma parim. Kokkuvõttes ei midagi keerulist.

Rääkigu vähem või rohkem tuntud prohvetid venelastest kui erilisest rahvusest kui palju tahes, inimestena elab üks osa eestimaalastest praegu üle kriisi, mida miljonid immigrandid on elanud. Asja teeb keeruliseks see, et seda kriisi süvendavad ja pikendavad nii siin- kui ka sealpool Narva jõge elavad poliitikud.