Nüüd on Rüütli tänav teistsugune.

Pärast pikka mõtlemist võttis Tartu linnavalitsus julguse kokku, tegi Rüütli tänava korda ja – justkui ime sunnil hakkas tänav elama. Justkui ime sunnil hakkas sinna tekkima söögikohti ja linlastele ei tundu tänav enam lootusetu ja tühi. Lausa vastupidi – meil on jälle peatänav.

Tegelikult ei sündinud mingit imet. Linnavalitsus tegi lihtsalt seda, mida ta tegema peabki. Tegi infrastruktuuri korda ja lõi sellega erabisnisele eeldused tulla kohale, olla aktiivne ja teha.

Niisuguse arengu võiks ju üle kanda ka Emajõele, mis muidugi on hulga raskem pähkel. Ent ometigi, kui linnavalitsus oleks aktiivsem jõe kaldale infrastruktuuri loomisel, oleks ka meie Emajõgi ilmselt elavam kui praegu.

Millegipärast ei usu, et ükski ärimees hakkaks vedama kommunikatsioone, et Emajõe kalda lähedal oleksid olemas elekter, vesi ja kanalisatsioon. Kui aga linnavalitsus selle töö ära teeks ja tekitaks sellega näiteks paari-kolme kohta laevkohviku pidamise võimaluse, oleksid need kohvikud seal ka olemas. Millegipärast ei kahtle.

Emajõge lähendaks linlastele kindlasti see, kui selle kallastele oleks asja aasta ringi, mitte ainult paar korda aastas mõnele üritusele.

Muidugi peavad ka üritused olema, kuid ainult need ei ole päästerõngad. Kui üritus läbi, emotsioon möödas ja prügi koristatud, vajub jõgi taas unustusse, olgugi et üritusel osalesid maailma tippsõudjad või nimetatakse seda juba ette suursündmuseks (sel suvel plaanitav Emajõe festival).

Täna on Emajõe kaldad linnas liiga steriilsed. Ei ole jõe peal peaaegu mitte kui midagi ja ei ole jõe kallastel peaaegu mitte kui midagi. Enne aga ei saa me Emajõge elama, kui need mittekuimidagid vähenevad.

Selleks aga peab olema paras annus julgust ja kaugemale ulatuvat visiooni, sest olude sunnil ümbritseb jõge linnas parkide ja haljasalade vöönd. Selle kallale minekut kardavad kohalikud poliitikud kui vanakurat välku ja selle väljaütleminegi toob ütlejale ilmselt viisteist vihast reaktsiooni. Ja egas praegune Tartu kolme partei võimukoalitsioon teistmoodi kavandagi. Nende koalitsioonilepingus on selgelt öeldud: jätkatakse Emajõe ja teda ümbritseva rohelise koridori väärtustamist.

Minu meelest tuleks just sellesse rohelisse koridori tekitada avausi, mille kaudu linlane ja jõgi kokku saavad.

Nendeks võiksid tõesti olla siin-seal väljapakutud paadisadamad linna keskel (nagu vanasti!), mõned oskuslikult paigutatud majad Emajõe kaldal (nagu vanasti!), valguse toomine pimedasse parki Vabaduse puiestee ääres. Kasvõi Oeconomicumi laienemine, et tudengitel sinna veel rohkem asja oleks.

Mõtteid võiks selles linnas rohkem olla, mis siis, et kõik kohe ei realiseeru. Mis siis, kui mõni neist võib esimesel hetkel tunduda lausa kohaliku pühaduse rüvetamisena.

Miski peab mind sinna Emajõe kaldale tõmbama,

ainult jalutamisvõimalus seda ei tee. See ei oleks parkide lageraie ja majade totaaltulek, kindlasti mitte. Aga see ei ole ka totaalne roheline koridor, sest tänases mõttes tähendab seesugune koridor jõe jätkuvat äralõikamist linnast.

Aga ehk on see kõik üks ülejõukäiv soov ja tulemuseta tahtmine, kuigi erinevalt ärimees Rein Kilgist arvan ma, et Tartus ei ole jõe ja linlaste kokkuviimisega kuigi selge sihi ega suure huviga tegeldud.

Rüütli jõgi voolab endises üksinduses.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0