Edelaraudtee rong Valka (see on see Eesti linn, aga mu Valgast pärit naine keelas kirjutada Valgasse) väljub kolmapäeva hommikul Tartu vaksalist täpselt 5.57. Huvitav, kas oleme piletimüüjaga rongis kolmekesi või on rahvast rohkem, mõtisklen valjult.

«Üks neiuke tuli nagu veel,» ütleb Tartu Postimehe fotograaf Sille.

Linnas sõidab rong mõistagi kaunis aeglaselt, kuid ega ta kaugemalgi õiget vunki kätte saa. Pärast Varikut näikse juba 70-80 kilomeetrit tunnis sees olevat, aga kohe hoog raugeb ja raudruun jääb keset pimedust peaaegu seisma. Enam-vähem selline Pavel Loskutovi kiirus Paide–Türi rahvajooksul.

Kulub õige mitu minutit, kuni mõlemale käele ilmuvad datšapugerikud ja rongijuht teadustab: «Ropka!» Siin seisab ootel kaubarong. Kedagi vist peale ei tulnud. Peatselt võib jälle rääkida kaunis normaalsest kiirusest, aga ega seda kauaks ole. Käes on Aiamaa, kus taas ei välju ega sisene hingelistki.

Sõidab, ei sõida

Enne Nõod rong õiget kiirust üles ei saagi ja pärast logistab ka tükk aega, enne kui jõuab 70 tunnikilomeetri kanti.

Pärast Elvat, Uderna ja Palupera vahel, sünnib vist selle päeva kiirusrekord. Usutavasti on lähedal maanteeliikluse lagi 90 kilomeetrit tunnis. Puka ja Mägiste vahel kasvab vunk veelgi, samas on raputust tunda ja kolinat kuulda üsna vähe.

«Läheneme helikiirusele,» usub Sille.

Järjekordne mõttetu peatus: Mägiste. Pärast Elvat on rahvast peale tulnud vaid Pukas.

Vahepeal sunnib kellaviiekohv väisama kempsu. Käimla just puhtusega ei hiilga, kuigi silmatorkavat reostust ka pole. Paberirull on seinal ja kraanist tuleb soe vesi. Seepi ei ole.

Rong sureb taas täiega, kui kulgeme Mõneku jaama poole. Järele joosta just ei jõuaks, aga üle 50 km/h kiirus igatahes ei küüni. Kui poleks kuulnud raudtee tohutust alafinantseerimisest, arvaks, et rongijuht kardab kitse või põtra alla ajada – kahel pool on paks mets.

Pooletoobine takso

Valgas, kust rong Lätti ei lähe, oleme kolm minutit lubatust hiljem. Vaksalihoone taga seisab üksik takso, mille vene keelt kõnelev juht on valmis meid lahkesti sõidutama, kuid ainult piiriületuskohani. Ma ei saa küll täpselt aru, miks. Ehk pole mehel dokumendid korras.

Taksojuht hakkab kohe togima oma taksomeetrit, mille ekraan on numbreist puhas. Küllap on see külmast, seletab mees. Külm tõesti, ainult paar kraadi sooja. Taksomeeter ei hakkagi tööle ja nii lepime väitega, et võlgneme 50 krooni. Loomulikult pole selles taksos võimalust trükkida tšekki.

Sel musta kassa tegemise teekonnal jõuab taksojuht meile kinnitada, et Valkast Lugažisse, kus peaksime istuma teisele rongile, pole rohkem kui kolm kilomeetrit. Ühesõnaga paras jalutuskäik, arvestades, et meil on rongini kõva poolteist tundi aega. Otsustame proovida siiski transpordivahendit.

Valka bussijaama on piiripunktist vaid paarsada meetrit ja sõbralik naine ajalehekioskis varustab meid lisaks kahele üllatavalt kallile kohvile (20 krooni tükk) infoga, millise posti juurest Lugaži buss väljub. Postil on kirjas kolm aega, meile näib passivat väljumine 9.15.

Pilet maksab 30 santiimi (6,6 krooni) ja bussijuht eelistab öelda numbreid vene keele asemel eesti keeles. Väga viisakas.

Lõppjaam põllul

Bussi teekond Lugažisse kestab 23 minutit ja maad on kindlasti kümne kilomeetri lähedal, kui mitte üle selle. Jalgsi minnes oleksime pidanud suisa jooksma. Poolele teele jääb miski asula, mille nime ei õnnestu tuvastada. Peatänaval on auk augus kinni ja buss venib vahepeal esimese käiguga.

Lugažisse näitaval viidal on number üks ja rongi pilt. Ja see tee ei viigi mitte kuhugi mujale kui üksnes teivasjaama heki taga põlluservas. Teivasjaam on ühtlasi lõppjaam enne Eesti-Läti piiri, kui Riia poolt vaadata. Jaamahoones ei paista üldkasutatavat tualetti.

Püüan seinal olevaist tabeleist aru saada, mis Riia pilet maksab. Leian 2.24, kuid ei taha seda uskuda. Võttes analoogiks Edelaraudtee hinnakirja, võiks 164-kilomeetrise Lugaži–Riia otsa hinnaks kujuneda umbes 75 krooni, küsitakse aga pisut alla 50 krooni. Rongis selgub, et stend siiski ei valetanud.

Kuid suhteliselt odaval piletil näikse olevat oma hind. Edelaraudtee rong oli oluliselt puhtam. Eestlannast piletimüüja oli igati viksilt riides, lätlanna ametiülikond on silmanähtavalt võidunud.

Tualett õigustab ses rongis märksa enam peldiku nime kui Tartu–Valga rongis. Värskelt põrandale vist küll pissitud pole, aga lehk on kaunis tugev hoolimata sellest, et kambrikese aken on targu lahti jäetud.

Kraanist voolab soe vesi, kuid tagumikku pühkida poleks millegagi. Tõsi, vagunite otstes olevais taskuis leidub tasuta ajalehti.

Kolina asemel sahin

Positiivset, lisaks pileti odavusele, on muidugi ka. Teekonna algusest peale torkab silma, et rong liigub ühtlaselt kaunis kiiresti. Ehk mitte sajaga, aga 80–90 kilomeetrit tunnis kindlasti.

Sille teeb peldikus paar pilti ja jääb istmel jalgu välja sirutades tukkuma. Rong teeb peatuse Bï�¾les ja kütab siis endiselt hea tempoga edasi Riia poole. Oleme sõitnud pisut üle tunni ja kere kisub heledaks. Lode peatus jääks mulle pikaks ajaks meelde, kui siin siseneks hotdogimüüja.

Siguldast edasi tundub raudtee kvaliteet veelgi tõusvat. Miski hakkaks rongi all justkui suurest kiirusest lausa undama, kuid kolksud ja kriiksud on üliharvad. Midagi sellesarnast ei koge Tartu ja Valga vahel kahjuks üheski lõigus.

Kui rong hakkab Riiga jõudma, vabu istmeid enam pole. Seni privaatseid bokse on hakatud jagama, aga pepusid siiski kokku panema ei pea.

Kana krapsti kurku

Riia vaksal. Meil on nüüd tund ja mõni minut, et süüa ja veidi ringi vaadata. Sillel tekib ilmselt tahtmine võrrelda ja ta ütleb, et pole kahjuks sada aastat Balti jaamas käinud.

Mina ütlen, et pole vist kolm aastat ja ei saa samuti võrrelda. Aga on selge, et Tallinna vaksalis pole ligilähedaltki seesugusel hulgal poekesi ja einelaid kui siin.

Mingit ringivaatamist ei tule, kui ei taha ööseks Riiga jääda. Ja meie ei taha. Jõuame minutipealt lõpule lõunaga hiina restoranis raudteejaamaga külgnevas kaubanduskeskuses, et kiirel sammul tagasi rongile tõtata.

Pärastlõunase Riia–Lugaži rongi rahvas meenutab esmapilgul kaubareisilt naasjaid: pinkidel on lisaks inimestele rohkesti kilekotte. Suundume ettepoole, kus on pisut lahedam ja kust leiame ka kaks vaba kõrvutist istet.

Piletimüüja nõutud 2 latist ja 54 santiimist järeldub, et peab olema mingi tasemevahe. Ja ongi. Istmed on personaalsed, pehmemad ja nõgusa seljatoega. 6.60 kolmetunnise sõidu pealt juurde polegi sellist lisahüve arvestades palju.

Peatusi ei hõika enam nasaalne mehine toruhääl, vaid sulnis naishääl fonogrammilt. Selle ette kõlab paar malbet gongilööki. Ja piletimüüjate rõivad on puhtamad ja soliidsema lõikega.

Peldik on siiski sama äkane kui hommikuses rongis ja paberit pole siingi. Puudub kohtki, kuhu rulli kinnitada.

Õnne peab olema

Oleme hommikul välja rehkendanud, et Lugažis maha minnes on meil Valga rongi väljumiseni 27 minutit. See tähendab, et õhtuse bussiaja kohta pole mõtet uuridagi.

Rongi väljumise ajaks jõuaks buss küll Valka bussijaama, aga sealt edasi peaksime kasvatama tiivad, et hõljuda graatsiliselt üle piiri ning läbida Tartu rongi väljumiseni jäänud hetkedega mitu kilomeetrit.

Targu sõlmis Sille juba hommikul Lugažis kokkuleppe sinise Toyota-takso juhiga, kes ei näinud piiriületuses mingit takistust, lubas meil õhtul 17.10 Riiast saabuval rongil vastas olla ja otse Valga vaksalisse toimetada.

Rongis lepime kokku, et läheme kumbki juba mitu kilomeetrit enne Lugažit erinevate uste juurde ootele, et olla väljudes esimesed ja vältida takso nina alt napsamist. Uks, kust välja kargan, on taksoga pea kohakuti. Istume sisse.

Taksojuht arvab, et kui piiril mingit jama ei ole (jälle mõni Clinton või keegi, nagu ta ütleb), läbime passikontrolli kärmesti. Piiripunkt saabub üllatavalt ruttu. Selgub, et liinibuss sõidab suure ringiga ja kümmet kilomeetrit Lugažist lähimasse piiripunkti siiski pole.

Meie takso on õnneks järjekorras esimene. Paari minutiga oleme üle piiri ning vaksalisse saabume tervelt kümme minutit enne rongi väljumist. Maksame 2,7-latise arve eest rõõmuga kolm latti ehk 66 krooni. Taksojuht seda nägu küll pole, nagu võiks jootraha eest tänulik olla.

«Mis need sendid on – kommiraha,» ütleb ta. Heast meelest, et rongile jõuame, unustame tšekki küsida ega saagi teada, kas antaks.

Ei kohvi, ei küpsist

Tuju läheb kohe kehvemaks, sest Valga vaksal valmistab pettumuse. Siit ei saa osta ei sooja jooki ega mingitki suupistet. Ometi istub ootesaalis üle kümne inimese, sisse-välja käijad veel juurde.

Tartu suunas roniv, pärast Lätit eriti aeglasena näiv rong on umbes sama tühi kui hommikul. Aga see on tõesti palju puhtam kui Läti rongid ja siin on kuus kinnituskohta jalgratastele. Selle eest tänu.

Riias käimiseks on kulunud ligi 14 tundi. Arvutasin välja, et Tartu–Valga rong saavutas keskmiseks kiiruseks pisut üle 40 ja Lugaži–Riia rong 55 kilomeetrit tunnis.