Selle arvestuse järgi tuleb aastas lugeda umbes seitse raamatut ehk üks raamat keskmiselt kahe kuu jooksul.

Kui piielda kirjanikke, hämming suureneb: kuigi õppekava näeb ette, et tuleks läbi lugeda üks Fitzgeraldi või Remarque’i või Hemingway või Vonneguti või Garcia Marqueze romaan, tahaks selle või loetelu vahel asendada kähku ja-ga.

Samuti tahaks teha Bulgakovi või Nabokoviga. Ja Kaugveri või Baturini või Luige või Muti või Õnnepaluga. Sest ühe targa koolilõpetanu maailm ei tohiks otsa saada vaid nende valikuvõimalustega.

Rohkem valikuid

Sama arvab ka Eesti lastekirjanduse teabekeskuse lastekirjanduse konsultant Anne Kõrge. Tema puutub päevast päeva kokku sellega, kuidas soovituslikud teosed lapsi kirjandusest eemale peletavad.

Ta räägib, kuidas kirjandust sattus küsima 11. klassi poiss koos nimekirjaga teostest, mis vaja läbi lugeda. Noormehe küsimus oli üks: kas neist raamatuist lühivariante ka leidub? «Mõni ime, et see küsimus kerkib, kui kuskil põhikoolis terve rida igavaid asju läbi tuleb lugeda!» ei imesta Kõrge.

Selle Kõrge nimetatu noortele nii-öelda igava kirjanduse hulka liigituvad sedasi näiteks «Meelis» ja «Tasuja», mis põhikoolis lausa üksteise otsa läbi loetakse. Olgu pealegi olulised teosed, aga neid annaks ka huvitavalt õpetada.

Või siis Harri Jõgisalu «Maaleib», mis on tema meelest neljandale klassile liiga raskepärane. «Viimast õnneks õpetajad enam eriti ei sunni lugema,» rõõmustas ta. «Või ei, eksin, mullu novembris olid meil jälle kõik eksemplarid väljas!» Selle asemel võiks lapsi julgustada rüblikpoiss Berti päevikuid või kohalike lastekirjanike uuema aja teoseid lugema.

Kõrge pooldab seda, et laps saaks ise valida, mida lugeda. Mis sellest, et alguses valib ta raamatukogust võimalikult roosad ja piltidega raamatud. Aga peaasi, et valib. Ja leiab tee raamatukokku, kus saab teda toekamate teosteni juhatada.

Põhikoolis võiks olla mõned põhiteosed, ent neilegi peaks leiduma alternatiive. Esiteks sellepärast, et murdeeas poisil võib «Jane Eyre» hoopis lugemise isu pealt ajada. Ja teiseks sestap, et uuematest teostest pole piisavalt palju eksemplare kuskilt leida.

Keskkoolis võiks Kõrge meelest olla tõesti rohkem soovituslikke raamatuid, sest mõnd teemat või ajalooperioodi on mõne raamatuta keeruline selgeks saada, kuid siiski ei tohiks noori teostega üle koormata. «Õpetajad peaksid usaldama noorte maitset ja püüdma leida neile sobivat kirjandust,» märkis ta. «Arutelu ja otsimist peaks rohkem olema.»

Aga kui kirjandusõpetajaks on keskealine tädi, kes ise näiteks Pratchetti loomingust lugu ei pea, ei vaevu ta seda ka noortele soovitama, nentis Kõrge. Mis sest et Pratchett on just see, kes tänapäeva poisse enim kütkestada suudab. «Siis nad ei küsi pärast: anna mulle see Krossi kõige õhem teos. Või ei vali Remarque’ilt vaid «Läänerindel muutusteta»,» selgitas ta.

Ikkagi Harry Potter

Tartu Kivilinna gümnaasiumi 11. klassi noored Päivi Pütsepp ja Merit Burenkov tõdevad, et soovituslikku kirjandust ei tohiks mingil juhul ära kaotada, sest siis ei viitsiks suur osa noori midagi lugeda.

Praegugi on näha, kuidas pärast parajasti õpetatava teose peale tehtud tunnikontrolli tõdetakse: kerge töö, eriti kui arvestada, et ma polnud ju raamatutki lugenud.

Neiud ise lõpetasid äsja Dostojevski «Kuritöö ja karistuse» ning asuvad Tšehhovi novellide kallale. Kui soovituslikku kirjandust ei oleks, poleks nad mingil juhul vene klassikute juurde sattunud. Aga kahetseda pole midagi, sest Dostojevski oli mõlemale meele järele.

Tüdrukud loeksid hea meelega neidki teoseid, mis kohustuslikust listist kõrvale jäävad (kakskümmend teost kolme aasta peale on nende meelest ikka liiga vähe), kuid pole võimalust. Nimelt kipuvad õpetajad arvama, et just nende aine on kõige olulisem. Nii tulebki õhtud otsa tuupida, nii et lugemiseks jäävadki õpetajate kohustuslikku nimekirja sätitud teosed.

Viimastel pole üldiselt vigagi, kui mõn erand välja jätta, tunnistavad Päivi ja Merit, ent siiski võiks iga aasta olla raamatuid, mida saab ise valida ja pärast hindele vastata. Ehk annaks see õpetajatelegi pisikese vihje, mida noored ise lugeda tahavad. Samas ei välista neiud sugugi, et siis läheks kogu aur Harry Potteri üle arutlemiseks...

Kivilinna kooli raamatukogu juhataja Hele Saal tunnistas, et tema laste lugemisharjumuste üle väga kurta ei saa. Mis puutub aga valikuvabadusse, siis sellele seavad gümnaasiumiõpilased ka ise piire. «Ei pea ju alati lugema sama raamatut mida sõbranna,» nentis ta. Seda enam, et koolis on nii suurepärane raamatute valik, et teeb kadedaks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5