Toomas Kiho , Akadeemia peatoimetaja:

Samal teemal: Lennart Meri – Eesti lendtäht

President Lennart Meri oli suurmees, kelle elutöö on kujundanud meie tänast päeva rohkem, kui oskame tunnistada. Ja ma ei räägi ainult liikmelisusest Euroopa Liidus või NATOs, jutt ei ole mitte ainult Eesti välispoliitilisest kinnistamisest maailmakaardile ega ka mitte Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse ning demokraatliku põhiseadusliku korra kinnistamisest. Need on üliolulised, ent asised asjad.

Meie rahvusmüüti on Jakob Hurda vaimult suureks saamise kõrvale ning nooreestlaste eestlaseks jäämise ja eurooplaseks saamise kõrvale lisandunud Lennart Mere ideedepanus. Olgu selleks kindel veendumus väikeriikide, s.t ka Eesti olulisusest maailmapoliitikas; või olgu selleks tema tees, et «riik töötab 24 tundi ööpäevas».

Jutt on kõikidel juhtudel sellest, et Eesti on tähtis – Lennart Meri on jätkanud seda mõtteseost, ta on koos Hurda, Noor-Eesti ja teistega aidanud Eesti suureks mõelda.

Lennart Meri oli suur mees, kes elas üht suurt elu. Ta panustas Eestile, panustas hästi ja selle tunnustuseks on tekkinud üldrahvalik ja ühemõtteline keelend «meie Lennart».

Ka Tartu oli Lennart Merile vaieldamatult tähtis linn. See oli tema ülikoolilinn, siin, Vapramäe tänavas asus ta üliõpilaskorter. Ka oma presidendiaastail külastas ta meelsasti Tartut, peatudes harilikult Barclay hotellis ja kutsudes oma arvukaid Tartu sõpru sealsesse kohvikusse pikkadeks arutlustundideks.

Seal toimusid muu hulgas kohtumised ta armastatud ülikooli rektori(te)ga, sealsamas kujundati mitmeid otsuseid, teiste seas visandati just seal ühel õhul koos ajaloolastega Eesti akadeemilise ajaloo jätkuköited jne.

Ka Postimeest ta armastas. Muide, Kadriorus presidendi külaliste ootetoa seinal rippus Oskar Hoffmanni maal «Ajalehte lugemas», mille sildi oli Lennart lasknud ümber vahetada: kõik külalised pidid nägema, et mees pildil on nimelt «Postimeest lugemas». Nii pole ka ime, et Postimehe üleminek Tallinna riivas Lennartit kui Eesti presidenti valusalt.

Aadu Must , Ajaloolane ja poliitik:

Lennart Meriga puutusin tihedamalt kokku 1991. aastal, kui tema oli välisminister ja mina töötasin Eesti infokontoris Rootsis. Meri oli seal küllalt sage külaline oma läbisõitudel mujale maailma. Üsna palju rääkisime päevapoliitikast, õhtutundidel aga ajaloost ja kultuurist.

Ma ei kuulunud kindlasti ta lemmikute hulka – olime vaielnud ta «Hõbevalge» üle ja ajaloolasena, võibolla ka piisavalt mõistmata kunsti, ruttasin mina tõestama selliseid asju, et Kaali mõisa nimi ei saa olla seotud mingi meteoriidikraatri looga, vaid mõis sai nime sinna 16. sajandil mõisnikuks tulnud von Kahlenite järgi. Tollal oli mul kirg näidata, et igasugused müüdid ei ole õige ajalugu. See Merile üldse ei meeldinud.

Praegu ma nii ei arva ja kirjutasin ise ajalugu väga ulakalt võtva «Põrguvärgi».

Meri oli tohutult hea ja nauditav suhtleja ning nagu hiljem ta abilistel, nii ka mul tol korral Rootsis tuli olla talle tihti kella asemel.

Hiljem, kui meil mingit töösuhet enam ei olnud, oleme rääkinud hästi palju genealoogiast, Eesti suguvõsadest ja sellest, kes kellega ning kuidas seotud on, andekusest ja pärilikkusest. Näiteks kas rahvas, keda on kõigest üks miljon, saab oma vaimse ressursi juures endale lubada loosungit «Plats puhtaks!».

Andmata otsest vastust, jõudsime ühisele järeldusele, et andekaid inimesi on häbematult vähe, et inimeste võimed on rahvuslik rikkus, mida tuleks hoida.

Tõelise kunstnikuhingena armastas ta üllatada. Näiteks mingil hetkel olid kõik telefonid meie Lossi tänava majas punased ja mulle öeldi, et professor Must, president Meri on ukse taga ja tahab rääkida. Jättes kõik muud asjad pooleli, vudisin kohale ja tookord rääkisime pikalt Venemaa eestlastest, aga ka Meri enda sugupuust.

Võtsime läbi teemasid, milles meil oli mingi ühisosa või võimalus teineteisele midagi uut öelda. Talle meeldis arutada ja julgelt pakkuda erinevaid lahendusi. Viimastel aegadel temaga vesteldes me vist hoidusime poliitikast ja rääkisimegi ajaloost – tema rääkis teemadest, mis teda huvitasid ja milles ta pidas vestluskaaslast pädevaks.

Jaan Kaplinski , Kirjanik:

Lennart, kes ta oli meile, tema lähematele ja kaugematele sõpradele ning kolleegidele, oli geniaalne inimene. Ning erinevalt paljudest geeniustest oli ta ka tugev, suutes taluda oma geeniuse-üksindust ja seda üksindusetaluvust ka edukalt rakendada oma eesmärkide saavutamiseks.

Ta mõistis, et totalitaarset süsteemi ei saa võita protestikirjade, salaorganisatsioonide või metsavendlusega. Ta läks süsteemi vastu üksi. Loomulikult pidi süsteem võtma ta omaks, lugema teda lojaalseks. Loomulikult ei pääsnud ta sidemetest parteibürokraatide ja KGBga. Kuid teda tundes julgen kinnitada, et tema, geniaalne üksiklane, mängis bürokraadid ja salapolitseinikud üle.

Ta oli üle riigi väsinud, korrumpeerunud ja küünilisest ladvikust, suutis ületada nii oma vastikuse nende vastu kui ka nende umbusu represseeritud Eesti diplomaadi poja vastu. Võites usalduse, pääses ta lähedale nomenklatuurile ja niimoodi pääses ta viimaks ka välismaale, kus asus looma oma tuttavate võrku, valmistuma D-päevaks, millesse ta võibolla päris kindlalt ei uskunud, kuid milleks tuli valmis olla. Ning valmis ta oli.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5