Aastal 1929, kui Lennart Meri sündis, ilmus tema kirjanikust kolleegi ja eelkäija Hugo Raudsepa raamat Mait Metsanurgast «Mait Metsanurk ja tema aeg». Selle 23. leheküljelt leiame iseloomustuse «Noor-Eesti tüübile», millega ei sobitunud küll Metsanurk, ent mis kujukalt sobib iseloomustama hoopis Lennart Merit:

Samal teemal: Tee Kadriorgu viis läbi vastasseisu Arnold Rüütliga Lennart Meri – navigaator ajas ja ruumis Lennart Meri filmid kinnitasid iseolemist Lennart Merist – presidendist, kirjanikust, ajaloolasest

«Noor-Eesti tüüp eriti Fr. Tuglase ja G. Suitsu esindusel on mingi varavalminud «imelaps», kes juba enne kukke ja koitu on teadlik oma andest, ülesandest ja kutsest. Juba koolipingil ollakse kindlasti kirjanik, rahvajuht, maailmaparandaja, uue sugupõlve prohvet. Otsekui tuleriit seisab and ühel ilusal päeval leekides. Korraga näevad kõik meteoori lendu üle laotuse. Ja millised lootused laotavad tiibu seesuguse imelapse kohal!»

Me ei eksi arvatavasti, kui kirjeldaksime Lennart Meri elu- ja loomingukaart samasuguse meteoori lennuna. Lennukus sisaldub juba ilmselt Lennart Meri eestirootslasest ema pandud nimes Lennart ja kui nimesümboolikaga jätkata, siis mere äraarvamatus, tema tuhat nägu vaatab vastu ka Lennart Meri isikus.

Lapsepõlve rännud

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Lennart Meri lapsepõlv on olnud üksainus suur rändamine. Iga ruumiline peatuspaik on tähistanud ka kultuurilist erinevust. Viimased omakorda on aga peegeldanud ajasuhet, sest lapsemällu pidid sööbima need tohutud vahemaad, mis lahutasid 1930. aastate Euroopa kultuuri 1940. aastate Siberist ja seda omakorda Meri kodumaast Eestist. Kümme aastat liikumist ruumis võimendusid sajandite ja aastatuhandetena.

Aastatel 1948–1953 õppis Lennart Meri Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu ja lõpetas koguni selle eriala kiitusega. Selle, stalinliku ajastu agoonias ülikoolis ajalugu õppida tähendas ühelt poolt tohutut enesesalgamist – sest sel ajal õpiti vaid võitjate, s.t Venemaa-keskset ajalugu – , teiselt poolt oli see aga eneseületamine, sest teadmishimuline üliõpilane pidi läbi murdma doktrinäärsuse müürist. Võib-olla just siin vormus Lennart Meri vaba ja fantaasiarikas ümberkäimine ajalooliste tõsiasjadega.

Kui tema kogemus näitas, et ajalugu võib välja mõelda, kehtestadagi – oli ju stalinlik loosung, et looduselt ei oodata armuande ja et ajalugu on meie teha –, kui selgeks sai, et ajalugu ja müüt seisavad lähestikku, siis parimal juhul võib ka ajalukku suhtuda loominguliselt.

Teatris ja raadios

Lennart Meri järgnevas elukäigus (Vanemuise kirjandusala juhataja, raadio soomekeelsete saadete toimetaja, filmirežissöör, kirjanike liidu sekretär) on koos kõik see, mis hiljem sadestus tema tõelises kires ja meteoorses lennus poliitikuna.

See liikuvus, intensiivsus, mis iseloomustab Meri tegemisi 1950. aastate keskpaigast 1980. aastate lõpuni, kordub tema tegutsemises Eesti kultuurieliidis, taasvabanenud Eesti esimese välisministri ja presidendina.

On midagi sümboolselt sarnast Lennart Meri lugematutes rändudes ja ekspeditsioonides, mida ta tegi kahel aastakümnel soome-ugrilaste oletatavatesse sünnipaikadesse, ja nendes kohati lausa seiklusi meenutavates põnevusega oodatud või ootamatutes visiitides, mida ta tegi riigimehena viimasel kümnel aastal.

Lennart Meri oleks nagu püüdnud kokku sõlmida eestlaste müütilise ja viimaste andmete taustal üha küsitavama ida päritolu lääne tsivilisatsiooni põhiväärtustega.

Lennart Meri on olnud oma elus ja loomingus nagu ise üks «piiririik», kui siin kasutada Emil Tode (alias Tõnu Õnnepalu) romaani pealkirja ja juhtmõtet. Ta on olnud see sõlmkoht või sild («riik, see olen mina!») –, kus avanevad ühe tervikuna nii minevik, olevik kui ka tulevik.

Puu sureb, mets jääb

Lennart Meri üks lemmikfraase on olnud «kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme?» ja selles küsimuses avaldub tung totaalsusele, niisuguse kõikehõlmava perspektiivi loomisele, mille taustal tunneks igaüks meist ja kogu rahvas end kestvuse kandjana.

Reaalkooli marmortahvli avamisel 1998. aastal ütleb Meri: «Riik sünnib maailma, nagu inimene, ainult üks kord. Kuid erinevalt inimesest kestab riik igavesti – kui inimene riigi omaks võtab ja riigi järjekestvuse eest hoolt kannab. Inimene ja riik on nagu puu ja mets: puu sureb, mets jääb. Mõned Eesti metsad on pronksiaegsed. Ma tahan, et Eesti riik niisama kaua kestaks.

Miks, võite imestada?

Selleks, et püsiksime eestlastena. Et kõneleksime eesti keelt, et oleksime oma saatuse peremehed sellel ilusal maal, mis võiks veel palju ilusam olla. Mets kaitseb puid, riik kaitseb inimest. Oma riigis elame nagu oma kodus.» (Lennart Meri, Riigimured, lk 382.)

See lühike tsitaat sama lühikesest kõnest manifesteerib minu jaoks peaaegu kõike, mida sisaldab Lennart Meri mitmesse raamatusse ulatuv looming, aga samuti tema tegevus riigimehena. Märksõnad «inimene», «kestmine», «riik», «igavik», «mets ja puud», «pronksiaeg», «eestlus» ja «tahtmine» varieeruvad tekstist teksti, laienedes kord Euroopa kultuurile, kord kogu maailmale.

Siin ongi koht küsida, kuidas suutis Lennart Meri olla ühtaegu särav meteoor oma ajas ja samas väljendada igavikulist?

Ehk teisiti, millega on seletatav, et Lennart Meri oli ise otsekui mõni ajamasin, kui siin kasutada Aku-Kimmo Ripatti iseloomustust Merile pärast tema kuulsust toonud «Virmaliste väraval» ilmumist soome keeles 1977. Sest Ripatti on Kalevas 6. detsembril 1977 kirjutanud järgmist:

«Meri liigub sajas eri ajas ja tänapäevas, olles reisikaaslaseks kõigile Kirdeväila otsinud Kolumbustele. Meri ise on šamaan, ajamasin.»

Mere retooriline aeg

Mis seda siis võimaldab, mis on Meri saladus?

Selleks tuleb kasutusele võtta ajaloolise aja (see aeg, mis kulgenud enne meid ja saadab meid olevikus) ja eksistentsiaalse aja (aeg, mis on piiratud meie teadmisega meie enda lõplikkusest) kõrval veel üks ajaviis – retooriline aeg.

Retoorika isa Aristoteles peab selleks inimese mõttevoolu teataval viisil organiseeritust, selle mõttevoolu fikseerimist kohas, kust on võimalik vabalt rekonstrueerida kunagi olnut ja arendada või kehtestada uut teadmist. See, millel on ruumis oma koht, see eksisteerib ka ajas.

Võib tuua palju näiteid Lennart Meri retoorilisest ajakasutusest, sellest, kuidas tema ise, rännanud mingis kohas või kõneldes sellest, kehtestab ühtlasi sellele kohale sobiva ajamõõdu.

Muidugi on retooriline aeg kõigepealt mütoloogiline aeg ja Lennart Meri looming ning esinemised kubisevad mütolo-geemidest (mingitest kinniskujutelmadest või lugudest), millele omistatakse tähendus nii mineviku kui tuleviku suhtes.

Rääkis Eesti suureks

Üks suurimaid mütologeeme on Lennart Meri loomingus Kaali meteoriidikraater – kunagise kosmoloogilise katastroofi jälg, mille kajastusi on ta otsinud kogu maailma aja- ja vaimuloos ja sellega ühtlasi keskendanud maailma ajaloo Eesti ümber.

Tänu Lennart Merile on Eesti kui Euroopa perifeeria saanud hetkiti sellesama Euroopa keskpunktiks. Lennart Meri poliitiku-aeg oli üksainus Eesti suureks rääkimine. Nelikümmend viis tuhat ruutkilomeetrit ja üks miljon eestlast kõlas Meri ajastul aeg-ajalt kümnekordses võimenduses.

Üksnes retoorilist ajakäsitust valdav mees võis Valges Majas gloobusele märkida koha, kuhu ta koos superriigi presidendiga võiks lõhet minna püüdma või kusagil Euroopa lennujaamas üles pandud kaardil ümber tõsta Tallinna nimesildi, kuna see asetses hoopis Riia kohal.

Ja üksnes retoorilise ajatajuga mees võis krooniliselt hilineda või isegi tulemata jääda kohtadesse, kuhu teda kas kutsuti või oodati.

Lennart Meri aeg tähendas olla selle aja isevalitseja. Kui palju legende pöörleb sellega seoses tema ümber, üks pöörasem kui teine.

Igaüks, keda Lennart Meri huvitas, pidi arvestama, et ta võis helistada kõige võimatumast kohast ja kõige võimatumal ajal.

Ja et ta võis teha kannapöörde keset kõige sujuvamat vestlust, et ta kaevas oma mälust esile mõne niisuguse näite või teooria, millel esmapilgul polnud midagi pistmist kõnesoleva asjaga, mis aga hilisemal analüüsil osutus prohvetlikuks.

Kõneles nagu šamaan

Ja kõik ju teadsid-tundsid, et Lennart Meri ilmumine seltskonda otsekui peatas ajavoolu või õigemini, tema sisenemise hetkest alates muutus ta ise kellamehhanismiks, mis määras juuresolijate ajasuhte.

On vist mõistetav ka, millele ma retoorilise aja iseloomustamisega sihin – see on tahe ja võim. Lennart Meri esinemiste sugestiivsuses, ta enda isiku karismaatilisuses avaldus tugev egotsentrism. Tema tahtis, et meie tahaksime, et eesti rahvas tahaks ja Eesti riik tahaks.

Meri tekstiloomes on selgelt tajutav «mina» juuresolek ja enesekehtestamine. Ta enamasti kõneleski «mina» ja «meie» vormis, mitte umbisikuliselt ja distantseerides. Nii kõneleb ka šamaan, kes peab oma koguduse enesele kõigepealt allutama, selleks et teda oma aja ja ruumiga ühendusse viia.

«Tahtest oleneb kõik!»

30. märtsil 1979 ajalehele Sirp ja Vasar antud intervjuus vastab Meri küsimusele «Mida tahate teie oma loominguga öelda tänasele eesti lugejale?» järgmist:

«Tahaksin teda julgustada. /---/ Tahaksin jagada rõõmu, et oleme ise oma elu peremehed ja tuleviku kujundajad, täna rohkem kui eile ja homme palju rohkem kui täna. Põhiseaduses oleme suveräänsed, olgem seda veelgi enam oma igapäevases töös ja mõtlemises. Saagu sellest eesmärk, mis nõuab meilt lakkamatut uuenemist. Tahaksin, et mu sõnad ei kõliseks. Tahaksin sisendada, et tahtest oleneb palju ja tugevast tahtest oleneb peaaegu kõik.»

Rõhutan: see oli öeldud 1979. aastal, siis kui Brežnevi surmani oli jäänud veel kolm aastat, kui oli alanud uus ja sõjajärgsetest aegadest karmim venestamislaine, kui eestlastel oli üha vähem sõnaõigust ja maad oli võtmas lootusetus.

Ent Meri kõneles Põhiseadusest ja suveräänsusest, kõneles samas vaimus, nagu ta tegi seda kakskümmend aasta hiljem aasta kõige oodatumal kohtumisel presidendiga – Vabariigi aastapäeva aktusel 24. veebruaril Estonia kontserdisaalis.

Oli aastatuhande lõpp, kokkuvõtete tegemise ja uute sihtide seadmise aeg. Aga Meril oli endiselt öelda, et «eestlane ei tohi häbeneda eestlaseks olemist. Vale on häbeneda eestipärasust, eesti nimesid ja eesti kultuuri. Niisama vale on häbeneda Eesti riiki /---/ Sest mis on riik? Riik on tervik. Noorte ja vanade tervik. Erinevate kogemuste tervik – ja tervik on alati suurem kui osade summa».

Lennart Meri retooriline ajakäsitus tuleb selles kahes tsitaadis taas ilmekalt esile: rääkida ajas üle aegade ulatuvast, sisendada julgust ja usku iseendasse. Üksnes siis suudab inimene või rahvas suurem olla kui tema saatus.

Mõte, kõikvõimas relv

Professor Matti Kuusi on iseloomustanud Lennart Meri lennukust Aleksis Kivi Jukola Juhani suu läbi:

«Kuid vaata, mees võib mõelda, mis ta tahab, mõelda enese kogu maailma isandaks või tongivaks sitasitikaks. Vaata, ta võib mõelda surnuks Jumala, kuradid, inglid ja kogu inimsoo ja elajad maa peal, meres ning õhus, mõelda maa, põrgu ja taeva kaduvat kui takutuusti tules ning pimeduse astuvat asemele, kus kõverkael kukk eluilmas enam Issanda koitu ei kuuluta. Nii lendleb mehe mõte, ja kes võib visata võrkusid selle teele?»

Ega ei võinudki, kui tegemist oli niisuguse mehega nagu Lennart Meri.

Elulugu

• Lennart-Georg Meri sündis 29. märtsil 1929 Tallinnas Eesti diplomaadi Georg Meri perekonnas. Koos perega lahkus ta varakult Eestist ning vahetas üheksa korda kooli ja neli korda keelt.

• Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt tabas perekonda Tallinnas. Aastal 1941 küüditati perekond Siberisse. 12-aastaselt alustas Lennart Meri karjääri metsatöölisena. Ta on olnud ka kartulikoorija ja metsaparvetaja.

• Meride perekond jäi ellu ja jõudis tagasi Eestisse, kus Lennart Meri asus õppima Tartu Ülikoolis ajalugu. Üliõpilaspõlves oli Meri sunnitud ennast elatama kirjatööst, kui võimud ta isa kolmandat korda arreteerisid. Meril õnnestus koos noorema vennaga ema üleval pidada ja 1953. aastal lõpetada ülikool cum laude.

• Ta töötas Vanemuise teatris dramaturgina ning seejärel Eesti ringhäälingus kuuldemängude toimetajana.

• Aastal 1958 ette võetud retkest Kesk-Aasiasse Tjan-Šani mäestikku ja vanadesse islamikeskustesse Karakumi kõrbes kirjutas Meri oma esimese raamatu.

• Veerand sajandi vältel käis ta üksi või enda korraldatud ekspeditsioonidega NSV Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades, kus teda paelusid väikerahvaste kultuurid, Siberi koloniseerimise ajalugu ning järjest süvenev majanduslik ning ökoloogiline konflikt kohalike vajaduste ja Moskva käsumajanduse vahel.

• Reisidest sündinud raamatud ja filmid läbisid raudse eesriide, neid on tõlgitud tosinasse keelde. NSV Liidus keelatud film «Linnutee tuuled» (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali.

• Reiside vahel tõlkis Lennart Meri Remarque’i, Graham Greene’i, Vercorsi, Boulle’i ja Solženitsõnit. Ent kõige tuntumaks sai tema «Hõbevalge», Eesti ja Läänemere ajaloo rekonstruktsioon, mis kujutas eestlast kui avatud maailma aktiivset tegurit Põhja-Euroopas.

• Lennart Meri oli esimene eestlane, kes avaldas ka väljaspool Eestit protesti nõukogude administratsiooni kava vastu kaevandada Eestis fosforiiti, mis oleks kolmandiku Eestist elamiskõlbmatuks muutnud.

• Keskkonnakaitse kasvas Eestis peagi üle laulvaks revolutsiooniks, milles Eesti haritlaskonnal oli juhi osa. Lennart Meri kõne «Kas eestlastel on lootusi» seadis kesksele kohale rahva eksistentsi probleemid ja leidis tugevat vastukaja ka väljaspool Eestit.

• Lennart Meri siirdumine loometegevuselt poliitikasse läks sujuvalt ja poliitilisi sündmusi ennetavalt. 1988 asutas ta valitsusvälise Eesti Instituudi kultuurisidemete arendamiseks läänega ja noorte suunamiseks välismaale. Selle varjus rajatud kultuuriesindused Kopenhaagenis, Stockholmis, Londonis, Bonnis, Pariisis ja Helsingis täitsid saatkondade funktsioone ja said ametlikeks suursaatkondadeks augustis 1991, kui lääs taastas diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga.

• Diplomaatiliste suhete taastamise aktidele kirjutas Lennart Meri alla juba välisministrina. Sellele kohale kutsus ta 12. aprillil 1990 Rahvarinde liider ja peaminister Edgar Savisaar. Aasta varem oli oli Lennart Meri koos kaasautoritega avaldanud dokumentide kogumiku «1940 Eestis. Dokumente ja materjale», mis püüdis nõukogude parlamendiliikmetele tulemusteta tõestada, et Eesti okupeerimise ja sovetiseerimise aluseks oli olnud Hitleri ja Stalini kuritegelik pakt Euroopa jagamiseks kahe totalitaarse režiimi vahel.

• Välisministrina pidi Lennart Meri kõigepealt looma välisministeeriumi, kujundama kindla suhtluskanali välisriikidesse ja samas esindama Eestit. Ta võttis osa CSCE konverentsidest, Läänemere maade Nõukogu asutamiskonverentsist Kopenhaagenis, kohtus korduvalt USA ja Euroopa liidritega ning esines esimese Ida-Euroopa külalisena NATO peakorteris Brüsselis.

• Pärast lühikest teenistust suursaadikuna Soomes (23.04.1992-10.10.1992) valiti Lennart Meri Eesti Vabariigi presidendiks. Ta vannutati ametisse 6. oktoobril 1992. aastal. 1996. aasta 20. septembril valiti Lennart Meri taas presidendiks.

• Lennart Meri oli teist korda abielus. Tema abikaasa Helle Meri (1949) töötas aastani 1992 Tallinna Draamateatris näitlejana. Esimene abikaasa Regina Meri emigreerus 1987. aastal Kanadasse. Lennart Meril oli kolm last: pojad Mart (1959) ja Kristjan (1966), tütar Tuule (1985), ning neli lapselast.

Allikas: Vabariigi presidendi kantselei

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.22