Lõuna-Eestit võib päästa Riia. Muu hulgas. Nii tõdesid eelmise aasta 1. detsembri Tartu Postimehes Vahur Kalmre ja Urmas Klaas. Tõdemuse autorid nimetasid Lõuna-Eesti eduloo kolmeks vaalaks haridust, infrastruktuuri ja töökohti. Ja soovitasid Tartul käituda jõuliselt Lõuna-Eesti pealinnana, jätta tühi kemplemine Tallinnaga.

Mineviku paistel

Enamgi veel. Uuesti on käes aeg, mis laseb Tartu tagamaana käsitleda peale Eestimaa kogu vana Liivimaad, lisaks isegi kogu Lätit. Mitte igas asjas, aga ajalooliselt kujunenud Tartu tugevustes küll. Näiteks ülikoolid ja teadus. Meditsiin sealhulgas.

Aga inimesed? Lätis on peale Riia vaid üks linn, kus rahvast rohkem kui Tartus. See on Daugavpils 1998. aastal loendatud 117 000 elanikuga. Suuruselt järgmised, Liepaja (87 000) ja Jelgava (75 000) jäävad Tartule juba alla.

Läti idapiiri lähedase Daugavpilsi eripäraks on lätlaste väike osakaal, vaid 14% elanikest. Sellise linna integratsiooniprobleemid võtavad üsna palju energiat. Et seal puudub ka Tartuga võrreldav akadeemiline arengumootor, on meie eelised ilmsed.

Siinkohal ei tahaks laskuda vaidlusse selle üle, kas Tartu nõukogude ajal arenes või taandarenes. Jättes selle pool sajandit väldanud anomaalia vahele, on kindel, et eelmise aastatuhande paari eredamat arenguperioodi teab nimetada iga tartlane.

Tartu sai laiemalt tuntuks rikka ja ilusa hansalinnana juba 14.-15. sajandil. Järgmine tõus oli Rootsi Kuningriigi idapoolseimaks vaimumajakaks saamise aeg 17. sajandi alguses, Academia Gustaviana asutamisega Tartusse. Kolmandana sobib mainida 19. sajandi sündmusi – ülikooli taasavamist ja Tartu serva läbiva raudtee ehitamist.

Mis neil ajastutel ühist, pole vaja küsidagi. Olime osa Euroopast. Kas siis hansaliidu liikmena, Rootsi kuningriigi osana või isegi Vene impeeriumi alamatena. Tollest ajast on meil ka kehvemaid kogemusi, nagu sundvenestamine. Aga samasugust sundi on kasutanud mõni Euroopa riik aastakümneid hiljemgi.

Teatakse rääkida, et Esimese maailmasõja järel oli isegi Prantsusmaal gaskoonikeelsete alade koolides seintel plakat «Mahasülitamine ja gaskooni keeles rääkimine rangelt keelatud!». Meil läks paremini, meie keel jäi püsima. Kuid haiglane on väita, et ilma tsaariaegse, Euroopast pärit õppejõududega ülikoolita ning raudteeta oleks Tartu sama heal järjel kui ta praegu on.

Juhtohjad kätte!

Sellesama neetud impeeriumi ajal olid eestlased laialt esindatud mõlemas lähimas metropolis – Peterburis ja Riias. Mõlemas kokku elas eestlasi kindlasti rohkem kui Tallinnas. Sinna ei sundinud minema muu kui parema elu otsingud. Teisiti öelduna enese realiseerimise tahe, mis vahel sisaldas ka pakkuminekut mõisnike omavoli eest.

Kas samalaadsed, tänapäevasemas kuues motiivid ei tõmba meie inimesi jälle lähemaisse metropolidesse? Esialgu Riiga, hiljem Peterburi? Juba tõmbavad! Esialgu lähevad hakkajamad äritegelased. Nende järel palgatöötajad. Aga ka õpihimulised noored.

Ärksamad inimesed on juba taibanud, et avaramas vees on priskemad kalad. Riik ja omavalitsused ei tohi ootama jääda. Peame endale tunnistama, et meie ees on samaväärsed võimalused, kui olid «vanal heal Rootsi ajal», ja paljuski paremad kui Vene impeeriumis. Kas võime jalad seinale visata ning oodata, kuni uued, hästiunustatud vanad olud õnne meie õuele kannavad?

Kui ei, siis mida veel?

Euroopa Liitu astusime. Schengeni viisaruumiga ühineme õige pea. Euroopa ühisrahaga on küll nagu Tartu tänavail autoga, ikka gaasi ja pidurit, gaasi ja pidurit… Aga mitte enam kauaks.

Suurem vaev nähtud, jääb teha vaid paar väikest asja.

Esiteks: riik andku Tartule riigilinna õigused ja sellekohane eelarvetugi!

Teiseks: Tartu võtku julgemalt ohjad, mida pakub uus olukord vanal Liivimaal, lisaks Lätimaalgi!

Lihtsalt ühe ümberkaudseist rahvarohkema vallana Tartu seda rolli hästi ei kanna. Ja riigilinna staatus pole ju maailmas midagi uut. Eestiski päriselt mitte.

Tartul on see võimalus ja ka kohustus olla regionaalse arengu veduriks, mis omakorda kasutaks tulevikus ressursse laiemalt alalt kui ainult Lõuna-Eesti. Aga alguseks on kindlasti vaja riigi tasemel tuge – tunnustada Tartut Lõuna-Eesti keskusena ja arendada välja selle toimimiseks vajalik infrastruktuur.

See tehtud, võib parteiprogrammidesse kirjutatud palga, pensionide ja toetuste tõstmise ning maksusoodustuste juttude sisugi ette kujutama hakata. Sest, nagu öeldud, avaram vesi tõotab suuremaid saake. Millest jagub nii püüdjatele kui ka kaldale jääjatele.

Samal teemal: Lõuna-Eesti areng, TPM, 1.12., 6.12., 8.12, 8.01.

---------------------------------------------

Roman Muguri Lõuna-Eesti edu top 10

1. Tartu kui Liivimaa arenguvedur. Liivimaa = Lõuna-Eesti + Põhja-Läti.

2. Tartule riigilinna staatus koos vajaliku infrastruktuuri ja riigieelarve osaga!

3. Kohalikud rongid liikuma, Riiga 100 minutiga, Tallinna 75 minutiga!

4. Tartu–Tallinna autotee kohandamine turvaliseks ja kiireks liikluseks.

5. Kutseõppele suurem tähelepanu. Kutseõpe = rahvaharidus, tippgümnaasium igas maakonnas = akadeemilise arengu vundament. Ülikool kui kvaliteetse (ka tasulise) haridusteenuse pakkuja, teadusasutus ja rahvusliku akadeemilise mõtte keskus.

6. Kõigile võimalusi pakkuvate spordirajatiste võrk Lõuna-Eestis, sh talialade olümpiakeskus Otepääl.

7. Tihedam suhtlemine Venemaaga, laevaühendus Pihkvaga.

8. Tänapäevane jäätmekäitluskeskus ja kogumisvõrgustik.

9. Lennuühendus lähemate suurte lennuväljadega Riias, Helsingis ja Tallinnas.

10. Vesi: Võrtsjärve elustamine, Peipsi loodushoid ja Peipsiääre arendamine.