Nahaalidest ja/või hädavarestest kinnisvaraarendajate teemal peab Tartu Postimees kindlasti veel kirjutama. Majanduskliima on muutumas, ehitushinnad kallinenud ja arendajad üritavad nüüd nui neljaks oma elamuprojekte maha müüa.

Et arendajad ja iseäranis kinnisvaramaaklerid on ülihea suuvärgiga tegelased, langevad inimesed imekergesti nende lõksu. Ja siit soovitus – ärge mingil juhul alustage kinnisvara ostmist maakleri või arendaja mesijutu kuulamisest. Jutuvestjate kuulamise asemel alustage arendusprojektiga tutvumist kirjalikest allikatest.

Uurige järele, kas arendaja kohta on ilmunud leheartikleid. Pean paraku ajakirjanikuna tunnistama, et veel alustamata või äsja alustatud arenduse suhtes on ajakirjandus tavaliselt positiivselt meelestatud. Kurjad jutud tulevad ikka siis, kui tuli lahti.

Küll aga on ajakirjandus üks allikas tutvumaks arendaja varasemate tegudega. Võtame näiteks eilses lehes kõne all olnud Aalotori grupi omaniku Kalmer Kikkase – Google`i otsingumootor annab kohe vihje, et Kikkasega tuleks olla ettevaatlik.

Eesti Ekspressis 1998. aastal ilmunud loos on juttu kunagise Rahvapanga ühe juhi Kikkase autodega sahkerdamisest. Juba selles loos mainitakse, et Kikkas on Forekspangale võlgu umbes 600 000 krooni.

Ka äriregister ja krediidiinfo on mõõduka tasu eest kõigile kättesaadavad.

Krediidiinfost saab teada nii ettevõtte maksuvõlad kui ka praegused ja varasemad maksehäired.

Kui arendusfirma taga seisab üks-kaks isikut, tasuks kindlasti võtta ka nende eraisikute krediidiraport – see annab ütlemata hea ülevaate nii nende enda kui ka neile kuuluvate firmade makseraskustest.

Aga ka selline kontrollimine ei pruugi anda ammendavat infot arendaja usaldusväärsuse kohta. Sageli tekivad arendajatel raskused just ehituse käigus, enne ei pruugi neid üldse olla. Niisiis soovitus: ostke valmis ehitatud asju. Parimaks garantiiks on kindlasti kinnisvaraarendaja hea nimi – ja selliseid tegelasi-ettevõtteid on meil õnneks piisavalt.

Kuna tavainimesel on hoolimata kõigist infoallikatest raske orienteeruda šaakallikus kinnisvaraäris, siis peaks talle ulatama abikäe riik garantiikindlustuse nõude kaudu.

Ükski ennast arendajaks nimetav tegelinski ei tohiks hakata enne midagi müüma, kui tal on selle objekti garantiikindlustus. Koos uue eluaseme notariaalse müügilepinguga peab arendaja kaasa andma ka kindlustuspoliisi, mille kaheaastane garantiikindlustus hakkab kehtima objekti vastuvõtmise hetkest. Seda, millised riskid ühe või teise arendajaga kaasnevad ja kui palju poliis arendajale maksab, hindaksid juba kinnisvarafirmad.

Loomulikult sisaldub kindlustuspoliisi maksumus ka kinnisvara hinnas, aga see väike lisasumma on ikkagi kröömike võrreldes kahjuga, mille võib kaasa tuua garantii puudumine.

Loomulikult peaks kindlustusfirma garantiikindlustushüvitise välja maksma vaid juhul, kui arendaja ise ei ole mingil põhjusel võimeline garantiitöid teostama – ehk siis peaasjalikult pankroti korral.