Kaimi kohvikuseintelt lootsin leida põnevat eesti kunsti ning see oli seal ka olemas, täiesti originaalis, mitte mingisuguste lilleliputajate piltide fotoreprodena. Sealt edasi minek, kuigi ma ju tean seda kagunurka, kus vahepeal tuleb sõita korraks Venemaale, tundus mulle kahtlane: et suisa kunstinäitus? Ometigi tasus soostuda.Näitus ja muuseum Tegemist oli suvel 70. sünnipäeva tähistava Renaldo Veeberi isikunäituse ja ühtlasi Värskas tegutseva Seto talumuuseumi kaua remondis olnud filiaali avamisega. Euroliidu PHARE-fondi ja Setumaa riikliku kultuuriprogrammi abi tulemust olid Saatsesse üle kaema tulnud ka vallavanem ja maavanem ise. See 1908. aastal tsaariarmee ühe kõrgema ohvitseri ehitatud suvitusmaja oli olnud kunagi koolimaja ja internaat. Veeber vanem ehk Renaldo isa Viktor oli sinna elupõlise kooliõpetajana asunud juba 1974. aastal koondama vanavara ja muud museaalselt huvi pakkuvat materjali. Tartumaa juurtega Veeberite kodu nüüdse muuseumimaja kõrval on praegu kunstniku suveresidents. Selle tunneb ära skulptuuridest õuel, kus oma koht on ka kohalikel kodukolde kaitsjatel pekodel. Renaldo Veeber lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1964 skulptorina, kuid hakkas rohkem tegelema graafikaga. Teemad olid toona kantud muidugi sotsialismiehitaja paatoslikest töölistest ja talupoegadest. Veeberile said aga omaseks Peipsi ja Häädemeeste kalurid, setu külamutid ja rahvalaulikud, kellest vaatab vastu sotsialismiehitaja kandilise võimukuse asemel pigem pastoraalne huumor ja ülistuslaul. Skulptoriks õppinu joonistused on tavapäraselt ülimalt vormikad ja võimsad. Nii võime mõnegi Peipsi kaluri figuuris näha lihastemängu, mida hiljem soome kuulsus Tom of Finland tõstis kilbile homokultuuri tunnusena. Veeberi graafilistele lehtedele seda viimast aga külge pookida ei maksa. Ka skulptorina on ta vähese loomingu juures siiski võimas modernist. Üks 1960. aastate tähtteoseid monumenta-listikas on koos arhitekt Ülo Stööriga loodud Lembitu võitlusi mälestav graniitkompleks Lõhavere linnamäe kõrval. Monumente on Veeberi loomingus veel, aga vähe. Ja näitustel on ta esinenud animalistliku pisiplastikaga ka veel kümmekond aastat tagasi. Nüüd teeb puust pekosid, linde mesitaru otsas, unda minevaid kalasid ja muudki toredat. 1980. aastatel naasis Veeber järjest rohkem Setumaa kultuuri juurde ja võttis pärast isa surma tagasihoidlikuks ülesandeks rajada Saatsesse muuseum. Ta ei ole rinnaga trügija, vaid pigem tasahilju sebija. Huvideringi satuvad ugri teemad, kaljujoonised Põhjamaades, Kalevipoja muistendid, setu rahvalaulud ja külakombestik. Praegu ei tegele kunstnik vanuse tõttu enam suurte graafikatehnikatega, küll aga on teda paelunud kergelt koloreeritud tušijoonistus. Ja ta võtab ette figuurirohked kompositsioonid suuremas ja väiksemas formaadis lehtedel. Praegusel näitusel Saatses on lisaks Aleksis Kivi «Seitsmele vennale» ja Anne Vabarna lauludele eksponeeritud põhiliselt illustratsioone «Kalevipojale». Kunstielu elavneb Kagu-Eesti kunstielu näib järjest elavnevat. Obinitsa galerii Hal’as Kunn on juba iseenesest unikaalseks näiteks. Aeg, mil setu oli peaaegu sõimusõna, on möödas, pigem on halvustava tähenduse omandanud väljendid pealinna uusrikas ja Tartu vaim. |
