Nataljal on pisut võõrapärane naeratus. Ta ema Ljudmila on pärit Venemaalt Vladimiri oblastist, isa Aleksandr aga Valgevenest. Niisiis on Natalja naeratus poolenisti valgevenelanna ja poolenisti venelanna oma.Ema Ljudmila lõpetas Venemaal kõrgema tehnikakooli ja suunati Tartu aparaaditehasesse praktikale. Isa Aleksandri kutsus Eestisse onu. Nimelt jäi Aleksandr oma pärisisast üsna varakult ilma. Isa vend hoolis Aleksandrist aga sama palju kui oma lapsest. Ja onu ütleski: «Kuule, poiss, tule ära Eestisse. Mul on siin töö ja ma luban, et muretsen sullegi.» Ühiselamuarmastus Aleksandr leidis töö Tartu aparaaditehases, elama hakkas ühiselamus. Sealsamas elas Ljudmila. Noored kohtusid, armusid ja abiellusid ning said kingituseks tütre. Nimi, mida Natalja kannab, pidi tol aastal vene keelt kõnelevate lastevanemate meelest kõige ilusam olema. Sest kui Natalja Tartu 9. keskkooli esimesse klassi läks, oli tema klassis neli ja mõne aasta pärast koguni kuus Nataljat. Oma võõrapärasest naeratusest hoolimata on Natalja puhastverd tartlane, sajatuhandes veel pealegi, ning räägib sulaselget eesti keelt. Tartu Ülikooli matemaatika- ja informaatikateaduskonna doktorandina, kelle uurimisteema on statistika, teab Natalja väga hästi, et tema ja veel kuue beebi saja tuhandendaks kuulutamine 1977. aasta 17. veebruaril oli juhuste juhus. «Ei, see ei ole mu elu mõjutanud, aga huvitav on,» arvab ta. «Kui vahel lapsega Emajõe kaldal olevast mälestusmärgist mööda jalutame, siis räägin, see number on minuga seotud!» Keelemaadlus Natalja ütleb, et matemaatika meeldis talle lapsest peale. 1994. aastal astus Natalja Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonda ja alustas õpinguid venekeelses rühmas. Teisel kursusel läksid nad sõbrannaga üle eestikeelsesse rühma. «Esimese semestri me istusime ja vaatasime oma õppejõule suhu, mitte midagi aru ei saanud,» meenutab Natalja. «Teisel semestril juba hakkasime üht-teist tabama, aga üles kirjutada ei jõudnud.» Natalja sai eesti keele päriselt selgeks oma esimesel töökohal, Tartu teeninduskoolis ehk praeguse nimega kutsehariduskeskuses. «Ühtäkki seisin ma klassitäie noormeeste ees, kellest nii mõnigi oli minust vanem,» räägib ta. «Keel lihtsalt tuli selgeks saada!» Selles koolis kohtus Natalja oma saatusega. Statistikat ja informaatikat ei ole tänapäeval võimalik õpetada arvutita, ja kooli arvutiadministraator sattus olema ilus eesti mees Toomas. «Meil oli, jah, suur armastus,» tunnistab Natalja, kes nüüd on ka viieaastase Anni Marii ema. Natalja räägib oma mehega eesti keeles, kui vanematele külla läheb, siis vene keeles. Tütar Anni Marii räägib vastavalt olukorrale kas oma kodus eesti või vanavanemate juures vene keeles. «Ma pean siiski märkima, et ta vene keeles võib aimata väikest eesti aktsenti. Aga me lihvime seda!» Natalja naerab jälle – ja näib väga õnneliku inimesena. Tal on oma elu esimesel kolmekümnel aastal hästi läinud. Ta armastab Tartut, sest see on ta kodu, siin elavad paljud Nataljale kallid inimesed. Ja õige pea on täitumas naise üks suur unistus: kevadel algab oma maja ehitus. Rene unistab oma majast Oma kodust, sellisest, kus on avarust ja ruumi, aed, õunapuud ning oma saun, unistab ka üks teine sajatuhandes Tartu laps. See on Puiestee Autolammutuse varuosade kaupluse müügimees Rene Leetna. Krunt Tõrvandis on olemas, paberite ja lubade ajamine veel käib. Kõik võtab aega. Medal, mille Tartu linn kõigile sel päeval sündinud laste emadele andis, on Renel kodus riiulis nähtaval kohal. Kirjad «100 000» ja «Tartu» uudistajale kohe näha. Kui Renel sõpradega jutuks tuleb, et ta on üks neist sajatu-handendatest tartlastest, siis meeldib sõpradele arvata, et Mare Mikofi skulptuuril istuv laps ongi Rene. «Kui see pronksist laps seal ikka poisslaps on, siis võiksin see mina olla küll,» ütleb Rene. Renel on elu läinud nii ja naa. «Alati võiks paremini minna!» märgib ta. Ta on lahke pilguga mees, aga mitte väga jutukas. Lõpetanud 17. kutsekeskkooli ja ametilt autoremondilukksepp. Autode putitamine sai koolis lõpuks nii selgeks, et midagi uut seal enam õppida ei olnud. «No ei toodud ka Ferrarit... Ei toodud!» naerab mees. Ferrariga oleks veel jännanud. Eelmisel aastal kutsus aga üks ammune tuttav – mees, kelle juures ta kooliajal praktikal käis – ta enda firmasse tööle. Et vaadata, kuidas läheks Renel töö klientidega, neile autovaruosade otsimise ja kohaletoimetamisega. Kasuisa saatus Kui Rene sündis, oli ta ema Helju Tartu sporditarvete kaupluses Dünamo müüja. Müüja on ema praegugi. Oma pärisisast ei tea Rene kuigi palju. Teda on üles kasvatada aidanud üks teine mees, ema elukaaslane – kasuisa. Elu on kuidagi nii läinud, et ka Rene ise ei ela oma kuueaastase poja Rometi ja ta emaga koos. Rene aitab kasvatada oma elukaaslane kuueaastast tütart Lilyt ja püüab olla sellele väikesele tüdrukule tubli kasuisa.
> Loe edasi |
