| |
|
 |
Pärimuskoja perenaine Egle Lee (paremal) õpetas läinud reedel, kuidas pärlite abil rahvuslikke mustreid kududa. Õpetussõnu kuulavad Triin Põldver ja Leila Allikas-Hallikas.
Foto: Margu Ansu |
|
Sukakudumise hirm ja rahvuslikud aated
14.02.2006 00:01
Jüri Saar, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Ei salga, et põue puges ärevus – et mitte öelda: midagi
paanikasarnast –, kui tegin läinud reedel asja Lille tänavasse, kus juba teist
aastat toimetab Pärimuskoda.
Eelteade hõiskas, et luuvalupäevajärgne pärimuskoda võtab käsitleda talurahva riietumiskombed. Kontrollkõne asjapulkadele andis teda, et lisaks ilusale targale jutule antakse ka võimalus oma käega üht-teist korda saata. Igal juhul julgustas Leila Allikas-Hallikas, kes tutvustas end Pärimuskoja peretütrena, mind kindlasti tulema. Ta kinnitas, et koja üritustel on lisaks tudengineidudele ikka noormehi ka olnud. Hea kiiksuga rahvas Paanikasugemed tekkisid hoopis asjaolust, et auväärt peretütar oli koosviibimise praktilise osa peateemaks nimetanud sokikanna, täpsemalt kannalaka kudumise kuidagi eriliselt rahvuslikul viisil. Minu kogemused sukavardaga ei küüni oluliselt kaugemale veneaegse vannitoaluku avamisest. Teate küll neid lukke, millel seespool lukustamiseks-avamiseks lülitilaadne vidin, mis vahel hajameelsusest enne ukse sulgemist valesse asendisse jääb, ja väljaspool auk, kuhu ukse hädaavamiseks tuleb sukavarras torgata. Pärimuskoja pani käima Egle Lee, kes kojas kannab perenaise tiitlit, aga viimased üksteist kuud on rohkem olnud hõivatud ametist, mil nimeks «lapsega kodus». Seda kõike saan teada teetassi taga odrajahu-kohupiimakooki (või oli see nüüd karask) süües. Egle sihtrühmaks olid eelkõige 15-aastased ja nooremad. Sellest sügisest on aga põhipanus tehtud tudengitele. Et nii peretütar kui perenaine on tudengid, polnud raske äratada huvi nende üliõpilaste seas, kel kiiks folkloristika suhtes – või nagu Lee kohe parandab: kiiks oma juurte vastu huvi tunda. Käijad pole seejuures kaugeltki vaid etnoloogid-filoloogid, ka juriste ja füsioterapeute on Pärimuskoja üritustel nähtud. Eelmisel poolaastal oli käijaid ohtralt, mõnel reedel paarikümne ringis. Pärimuskoja kokkusaamised on just reede pärastlõunati. Teemad on seejuures erinevad. Kuu esimesed reeded on rahva- ja pärimusmuusika päralt, teised reeded riietumistavadest, kolmandad on põnevate külalistega ja viimased veedetakse Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas tarkust kogudes. Pärimusjutud, jutud toidukultuurist ja rahvatants mahuvad selle kõige juurde. Sessiga tuli mõistagi mõõn. Nüüd on Pärimuskoja pererahva ees veel see küsimus, kas äsja kehtestatud 25-kroonine osavõtutasu ehk huvilisi ei peleta. Seni oli kõik ju suisa tasuta. Kõrvuni teemas Et ikka veel ühtki tudengit lisandunud pole, ehkki koosviibimise väljakuulutatud algusaeg tiksub juba minuteid üle, jääb Leel mahti kõnelda, miks ta üldse sellise koja tegemise käsile võttis ja mis teda pärimuskultuuri juures köidab. «See on kogu mu elu!» õhkab ta vastuseks. Tõsinedes jätkab: «Mul on tunne, et siin ühiskonnas kisuvad asjad pisut kiiva. Tahan öelda, et pärimuskultuur pole midagi eelajaloolise roomaja sarnast, see on nagu protsess, mis toimub iga päev. Selle hoidmiseks ei piisa ainult sellest, kui lapsed õpivad koolis tundma riigi sümboleid, see üksi ei pane austama oma esivanemate pärandit.» Ise on Pärimuskoja perenaine teemas ikka kõrvuni sees. Haridusteegi näitab seda: Saaremaal õppis ta ametikoolis neli aastat rahvuslikku tekstiili ja tegi lõputööks Räpina rahvariided. Kooli kõrvalt pani käima käsitööringi. Siis jätkas õppimist Tallinnas pedagoogikaülikoolis ja sealt siirdus Viljandi Kultuuriakadeemiasse rahvusliku tekstiili osakonda. Lille tänava Loovkeskuse keldriruum on küll Pärimuskoja kooskäimisteks kena, üht neidu vaimustasid eriti kolm lae all rippuvat diskokera, aga Egle Lee tahaks midagi enamat, õdusamat. Lee tahaks päris oma paika, mis lisaks ringitamisele võiks ka teatud viisi infopunktina toimida. Isegi projekt on kaante vahele valmis kirjutatud... Suurem haare Veel tahaks ta, et Pärimuskoda haaraks enda kütke rohkem rahvast, lastest pensionärideni – õpilasi, ametiõpilasi, üliõpilasi, õpetajaid, lasteaiakasvatajaid ja nii edasi, et pilt oleks kirevam. «Pärimuskultuuri tundmist on vaja meile kõigile,» rõhutab ta leebelt. «Ma ei ole mingisugune suur tark, aga see, mida ma räägin, seda ma tean ja sellesse ma usun. Maailma me siin ei muuda, aga midagi ikka muudame.» Kui lõpuks astub tuppa Triin Põldver, etnoloogia ja usuteaduse tudeng, kes aeg-ajalt pärimuskotta muu ilmaelu eest pakku läheb, saab seekordse teemaga alata. Mis, lubage meenutada, oli riietumistavad. Teema alustuseks ütleb perenaine, et temale meeldib väga kanda seelikut, sest nii teeb naistel ja meestel vahet, ehkki pükstega käia on mõistagi märksa lihtsam ja mugavam. «Ühe aasta oma elust olen käinud ainult seelikuga, teinud kõiki töid, pannud kevadel kartuleid ja sügisel võtnud neid,» teatab ta. Sokikudumine on nüüd ähvardavalt lähedal, aga minu õnneks ütleb Põldver, et talle see ringis kudumine väga ei passi, pigem sobib sirgelt kudumine. Siis võetaksegi päevateemaks pärlite abil rahvuslike mustrite kudumine, mis on väga lihtne, vaja on ainult parempoolset – või parempidist? – kudet. Mind lohutab see vähe. Tunnistan ausalt: suur tänu pakkumast, aga ei mingeid vardaid! Pererahvas lohutab, et paindlikkus ongi üks nende kaubamärke, ettevõtmised valitakse sellest lähtuvalt, mis kedagi paelub. Kui sokikand ikka tunnet et tekita, sellega enda vaevama ka ei pea, võib näiteks Lauri Sommeri plaati kuulata. Üks mõte siiski veel. Et pärimuskultuuri jumaldajail käivad rahvuslikud aated riiklikeist sümboleist kõrgemalt, ei takista vabariigi aastapäeva pidamast. Pärimuskojas räägitakse sinna juurde ka veebruarist, näiteks et see oli hundikuu. Ja võibolla meenutatakse Põlva kandi vanasõna, selle kohta, et lapse imetamist ei või mitte veebruaris lõpetada, muidu tuleb väga kiimas laps.
|
