| |
|
 |
Tartu linnapea (1934–1939) Aleksander Tõnissoni perekond kindralmajori 65. sünnipäeval 1940. aastal oma Tartu korteris Tiigi tänav 61.
Foto: Erakogu |
|
Isa sõna ja Treffneri kool kujundasid inimeseks
15.02.2006 00:01
Ene Puusemp
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 No nende õunavarga pükstega küll kooli ei tule! Olgu siis
lühikesed või pikad, aga mitte golfid! Ja lips peab ka ees
olema!
Nii sirgelt ja selgelt öelnud koolidirektor Konstantin Treffner üle prillide poisse vaadates nende emale, linnapea kindralmajor Aleksander Tõnissoni abikaasale, kui too tuli oma poegi kooli kirja panema. Üks nendest poistest, Leo Tõnisson (84), selgitab nüüd toonast olukorda lähemalt. Et tema ja ta vanem vend olid rahutud rabelejad, siis olid neil põlved alailma katki, seetõttu kandsidki nad poole sääreni ulatuvaid golfipükse, millel veel presentlapikesed põlvede peal. Oli 1934. aasta sügis, kui Leo Tõnisson Treffneri 6., temast kaks aastat vanem vend Aleksander aga 8. klassi astus. Leo mäletab, et Treffneris olid suured klassiruumid ja igas klassis üle 40 poisi. Ja veel esimesi tähelepanekuid: koolis olid meesõpetajad, tunde andis vaid paar naispedagoogi. Kõrgema sõjaväelase pojana elukohti vahetanud ning Narvas ja Rakveres koolis käinud poiss tajus kohe ära, kui tugev kord Tartus Treffneri koolis on. Kunagine koolipoiss, praegu soliidne vanahärra, kiidab veel praegugi oma esimest klassijuhatajat, botaanika- ja keemiaõpetajat Vello Simret. Oli asjalik mees, oskas poisse valitseda. Matemaatikaõpetaja Oskar Pärli toonitanud ikka: pidage meeles, kepp valitseb koeri, ilma valitseb kord! Treffneris olnud üldse tugev õpetajate koosseis. Enamik neist olid samal ajal ka Tartu ülikooli õppejõud. Johannes Silvet, Feliks Kibbermann, Walther Freymann, Richard Kleis, Arnold Kask, Ernst Nurm... kõik praeguseks erialaleksikonidesse ja entsüklopeediatesse jõudnud nimed. Ääretult delikaatne ja meeldiva välimusega olnud ajalooõpetaja Maimu Tõldsepp. Tema naiselikkus mõjus distsiplineerivalt, mäletab Tõnisson. Poisid sättisid lipsu ja tahtsid tema tunnis kenad olla. Leo Tõnisson tunnistab, et temale oli eriliselt sümpaatne kunstiõpetaja Eduard Ahas. Kord kuus viinud too oma õpilased Pallase kunstikooli ruumidesse näitusi vaatama ja Kompanii tänavasse pedagoogikamuuseumi, kus oli palju kunstiajaloo materjali, raamatuid ja pilte. Aimu saamine Euroopa ja maailma kunstist pani hinge kinni. Ahas julgustanud Leo Tõnissoni arendama oma kujutlusvõimet ja värvitaju, tegelema kunstiga. Tänan, härra kindral! Omaette peatükk koolielus olnud riigikaitse õpetus. Kevadel käisid poisid kaks nädalat Lembitu kasarmutes õppustel. Emajõe luhal tehti rividrilli, Anne luhal kaevati kaevikuid, võeti ette rännakuid Raadi taha. Riigikaitseõppuste järel oli paraad ja sõjalistel spordialadel paremate autasustamine. Õppurite paraadi pidi tulema vastu võtma ja spordialade paremaid autasustama linnapea kindralmajor Aleksander Tõnisson ise. Leo Tõnisson oli täpsuslaskmises pälvinud erimeistri teise auhinna. Kodus ta selle tulemusega isa ette uhkeldama ei läinud. Ja nii sammunud Leo, nagu tema kaaslasedki, paraadil pärast auhinna väljakuulutamist kindrali ette ja raporteerinud: õpilane see ja see esineb auhinna saamisel. Muidu range ja tagasihoidlikkust nõudev isa öelnud raporti peale: poiss, mul on sinust hea meel! Poeg vastanud, nagu määrustik ette nägi: tänan, härra kindral! Seltskondlik elu Kuidas Tartu gümnasistid 1930. aastatel oma vaba aega veetsid? Leo Tõnisson pajatab sellestki. Koolis oli palju huvialaringe, igal oma kindel hooldusõpetaja ja õpilasest ringi esimees. Need tegutsesid väga aktiivselt. Mõni ring, näiteks inglise keele oma, käis koguni ülikooli juures koos. Ringid korraldasid ka pidusid. Toimus kas seitsme ringi ball või kolme ringi ball... Ja eks poistekooli peodki peeti ikka koos noorte daamidega. Treffneri kooli sõpruskool oli Eesti Noorsookasvatuse Seltsi Tütarlaste Keskkool (praegune Miina Härma kool). Nimelised trükitud kutsed saadeti kooli kantselei kaudu tütarlaste kooli. Saal oli peoks alati pidulikult dekoreeritud. Tantsulugusid mängis kooli oma sümfooniaorkester õpetaja Adalpert Wirkhausi, vahel ka Juhan Simmi juhatusel. «Ei, tantsukursusi kahjuks kool ei korraldanud. Treffner ütles: milleks neid koolile vaja! Aga oma kodus sain kokkuleppele, et lähen koos kaaslastega Bürgermussesse (linnakodanike klubi praeguse uue kaubamaja kohal) tantsuõpetaja Praakli juurde kursustele. Leppisime tunniskäijatega kokku, et kool ei pea sellest teada saama,» reedab vanahärra gümnaasiumipõlve saladusi. «Meil olid sõpruskooliga veel eraldi klassiõhtudki, kord ühes, kord teises koolimajas. Sarnaste huvide ja sarnase vaimsuse järgi kujunesid välja ka väiksemad sõpruskonnad. Rein Sepp (hilisem tõlkija), tulevased meedikud Taimi Saareste ja Kuno Alt, tulevane skulptor Maire Männik... kirjanduse ja kunsti huvidega gümnaasiuminoored. Koos käisime 1938. aastal ka ülikooli kirikus leeris.» Ja tänase ajaga paralleele tõmmates jätkab vanahärra mõtlikult: «Meie kodu külastasid ka minu vanema venna sõbrad. Toimusid kodused sünnipäevapeod. Alkoholi küll mitte kunagi minu tutvusringkonna noorte sünnipäevalaual ei olnud. Mõni sigaret sai küll ehk poosi pärast tõmmatud. Aga minu kodus oli seegi kategooriliselt keelatud. Minu isa oli täiskarsklane. Ta ei napsutanud ega suitsetanud.»
> Loe edasi
|
