Haridusministeerium on esitanud Riigikogule põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse ettepaneku, mis näeb ette keelata põhikooli vastuvõtukatsed (eksamid, testid vm viisil laste hindamine). Kas teie pooldate seda muudatust või olete vastu? Miks?

Undel Kokk

Karlova gümnaasiumi direktor

Ei poolda. Muusikat ei ole võimalik õpetada, kui ei ole välja selgitatud lapse musikaalsus. Samuti on kõigi kunstiainete ja võibolla ka keeltega. Eesti on väike riik ja olemasolevad anded tuleks kõik maksimaalselt välja arendada.

Kui hakata kunstiandekaid valima alles 10. klassi, on parim õpiaeg lastud mööda minna. Eriti muusikas on vaja väga järjepidevat tööd võimalikult varakult.

Iseenesest pole ju halb, kui õpetatakse vastavalt võimetele ja kalduvustele. Kui panna väga särav laps keskpärasesse klassi, siis ta jääb seal kängu, ta ei saa seal areneda nagu peaks.

Ära võiks küll jääda koolide ritta seadmine tulemuste järgi, mis paratamatult ongi viinud selleni, et kõik üritavad pääseda parimatesse koolidesse. Kui oleme lapsed võimete järgi juba paika pannud, ei ole enam tarvis koole õpiedukuse järgi reastada. Väiksemate võimetega lastel on paratamatult kehvemad tulemused ja lisastressi pole tarvis ei vanematele ega lastele.

Tõnis Lukas

Riigikogu liige

Kui võtame ära filtri mingi kooliastme eest, siis on see vaja paigutada kusagile mujale. Põhimõtteliselt on võimalik ette kujutada, et katseid üldhariduskoolide esimestesse klassidesse astumiseks ei tehta, kuid kindlasti peab tegema muusikakatseid ja ka balletikooli katseid.

Päris ilma katseteta ei saa, aga et kõigis koolides oleks vähemalt üks piirkonnaklass, seda kujutan küll ette.

Haridusministeeriumilt, haridusministrilt ja tema nõuandjatelt ootaksin, et selliste oluliste ettepanekute tegemise eel oleks tõsiselt analüüsitud, kuidas mõjutab nii koolivõrgu arengut kui ka vanemate vabadust lapsele kooli valida juba vastu võetud Riigikogu otsus, et klassis ei tohi olla üle 24 lapse.

See mõju on väga laialdane ja enne kui teha järgmine oluline muudatus, peaks olema selge, kuidas tehtud otsused on juba mõjunud. Seda analüüsi ma näinud ei ole.

Ka mina tegin sellesse eelnõusse muudatusettepanekuid, üks neist puudutab ka katseid. Praegu võib ju gümnaasiumidessegi võtta ilma katseteta ja see on kurjast – gümnaasiumi vastuvõtt peab küll olema valikuline.

Tegin ettepaneku, et kogu Eestis tehtaks kohustuslikuks gümnaasiumi sisseastumiskatsed. Et selekteeritaks välja need, kes on võimelised gümnaasiumi ka lõpetama ja et oleks vaba võimalus paremate teadmiste ja oskustega lastel gümnaasiumi jõuda. Et klassi ei löödaks täis samast põhikoolist tulnutega – gümnaasiumikatsed annaksid kõigile võrdsed võimalused konkureerida. Mina näen neid asju süsteemis, põhikooli katsete kaotamist ei saa vaadelda eraldi.

Georg Aher

Tartu abilinnapea

Eelnõu on huvitav, sest ka praegu kehtiv seadus ei anna võimalust ei katsete korraldamiseks ega ka ärahoidmiseks. Lastega vestlust ei saa ju ükski seadus ära keelata. Ja kui lastega enne kooli tulekut vesteldakse, eks siis kujune ka mingi pingerida, mille alusel lapsed kooli võetakse. Huvitav probleem, millele ka seadus kardetavasti lahendust ei anna.

Minu enda meelest ei ole vaja katseid esimesse klassi astujaile. Nendega ei testi me praegu midagi, põhjustame vaid lastevanematele ja nende kaudu ka lastele asjatut stressi.

Võibolla tõesti oleks mõttekas katseid teha balleti- ja muusikakoolis, kuhu ei saa võtta eeldusteta lapsi, aga muudesse koolitüüpidesse on katseteta vastuvõtt täiesti normaalne.

Rita Siilivask

Tartu Ülikooli õppekorralduse spetsialist, kahe lapse ema

Pean õigeks, et lapsi ei testitaks nii õrnas eas ega õpetataks ette. Ei ole õige panna väikseid inimesi, kes alles arenevad, nii raskesse olukorda. Anded ei pruugi nii vara avalduda, pealegi ei ava kõik lapsed ennast võõraste ees. Spetsialistide hinnangul on testid, mille järgi lapsi hinnatakse, sageli ebaloogilised ja mitmeti mõistetavad.

Minu noorem tütar läheb sügisel 1. klassi, meie kodule on lähim kool Miina Härma gümnaasium. Õnneks on minu laps avatud ja julge suhtlemisega ning ma ei arva, et katsed teda traumeerivad. Aga iial ei tea. Lisaks lasteaiale oleme käinud paar kuud eelkoolis – et laps harjuks.

Harri Kõo

Tartu kunstigümnaasiumi direktor

Minul pole siin midagi poolt ega vastu olla, sest meil keelati katsed paar aastat tagasi ära, ehkki ma arvan, et kunstiklassis võiks küll olla selline väike õrn katseke.

Katseid oleks vaja just lapsevanemate pärast. Mõnel on suur ambitsioon, et lapsest peab kunstnik saama. Siis peaks enne näha olema, kas laps ise üldse tahabki joonistada. Aga noh, kui tõesti ei taha, eks saame ta ka teise klassi panna. Sporti võiks ka võtta sarnaselt kunstiga. Ma ei kujuta aga elu sees ette, et muusikaklassi saaks lapsi katseteta võtta.

Tavaklassidele ei ole mingeid katseid vaja, niikuinii peavad need lapsed kusagil õppima.

Jüri Sasi

Miina Härma gümnaasiumi direktor

Olen vastu. Argumente on palju. Üks on küsimus, kuidas me siis hakkame lapsi valima. Rahakoti paksuse järgi? Mõõdame sentimeetriga ümbrikku?

Kõige tobedam on välja käidud loosimise idee, see tuleks kohe kõrvale jätta, seda ei tohiks isegi arutada.

Piirkonna idee? On võimalik kehtestada koolile piirkond, kus elab 48 last. Aga kohe tekib probleeme, sest tänaste reeglite järgi võib lapse elukohaks nimetada ükskõik millise koha, osta mingi nurgakese või kirjutada end suvalisele aadressile.

Võib arvata, et nii sigineb Härma kooli piirkonda sadu esimese klassi õpilasi. Tallinna kesklinna koolide puhul see on juba probleem.

Näen ka ohtu, et inglise keele süvaõppest me oma kooli puhul siis enam rääkida ei saa. Siis on paratamatu, et osa lapsi mõistab soravalt lugeda, rehkendada, neil on hea mälu, nad on töövõimekad. Ja samas tulevad lapsed, keda peab alles lugema õpetama.

Siis palka või abiõpetaja või jaga lapsed võimekuse alusel kaheks paralleeliks. Aga see on juba olnud ja puhtpedagoogiliselt on see halvim variant, sest lapsed on varmad sildistama. Ebavõrdsus, mida tahetakse likvideerida, hoopis süveneb.

Me millegipärast muretseme nii väga tavaliste õpilaste, mitte võimekamate pärast. Mis õigusega me neid takistame õppimast? Andekad kaotavad ja tavalised õpilased ei võida ka midagi.

Regina Kullamaa

Sassi lasteaia kasvataja

Algklassidesse ei tohiks katseid olla, sest mõni laps läheb hiljem lahti kui teine, nii et tema võimed avalduvad alles teises-kolmandas klassis. Lisaks arenevad poisid aeglasemalt kui tüdrukud.

Samuti võib laps, kes on lasteaias tubli ja võimekas, katsetel üldse mitte avaneda, sest ta on võõras keskkonnas ega taha võõrastega rääkida. Siis nullitakse tema võimalused juba varakult.

Ka põhikoolis ei tohiks otseselt katseid olla. Aga oma poja ja Karlova kooli näitel tean, et lapsele mõjub hästi, kui mõningates ainetes moodustatakse laste taseme järgi rühmad, kusjuures klassid jäävad samaks.

Näiteks matemaatikas ja võõrkeeles olid ühes rühmas olümpiaadideks valmistuvad õpilased, teises tavatasemel õpilased ja kolmandas need, kes vajasid järeleaitamist. Mina olin rahul ja teised lapsevanemad ka.

Margin Ninn

Forseliuse gümnaasiumi õpetaja

Olen katsete kaotamise poolt, aga mitte täiesti. Näiteks muusikaanne avaldub väga varases nooruses.

Kahe otsaga asi. Kui meil on ühtluskool, peaksid kõik lapsed olema ju võrdsed. Võtame lapsed oma piirkonnast ja õpetame võrdsetel alustel. Olgu nad siis puudega või üliandekad, aga sellisel juhul on kindlasti vaja abiõpetajat.

Katsete kaotamisest võidavad paljud lapsed, sest neid ei traumeerita. Minu meelest on see vaid vanemate auahnus – laps peab tingimata saama Härmasse ja kui ei saa, siis on tohutu tragöödia.

Maie Kitsing

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja

Mina ei ole nõus laste selekteerimisega seitsmendal eluaastal. Ka kvaliteetne põhiharidus

peab olema kõikidele lastele võrdselt kättesaadav. Küll aga pooldan sisseastumiseksameid gümnaasiumisse astumisel.

Põhiharidustasemel, eriti algklassides, peab võimaldama kõigil mitmekülgselt areneda, et välja selgitada nende huvid ühes või teises valdkonnas. Eriandekuse väljaarendamise peab tagama huviharidus.

Ühiskonna arengu seisukohalt peaks õpilaste koosseis olema läbilõige ühiskonnast. Erineva intellektuaalsusega või füüsilise puudega õpilased peaksid üldjuhul õppima koos ainuüksi sellepärast, et ühiskonnas elatakse täiskasvanueas koos.

Marju Unt

Firmajuhte koolitava Estonian Euromanagement Institute’i direktor

Olen ise käinud kahes toredas tippkoolis – Miina Härmas ja Nõo keskkoolis – ja mu kaks suurt last on lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi. Hindan neid selle tohutu töö pärast, mille nende koolide õpetajad on suutnud ära teha.

Koolitajana tean, et hea programm loksub paika pikkade aastate vältel.

Tippkoolid on oma programme lihvinud ja rakendanud aastatepikkuse tööga ja saanud väga tugevaks. Ma ei näe tõsist vajadust, miks peaks neis tehtu lihtsalt tühistama.

Olen nõus sisseastumiskatsetega, aga eeldusel, et lapsi valitaks kooli kallakule vastava andekuse järgi. Küll aga olen põhimõtteliselt väikeste laste koolieelse dresseerimise vastu – esimesse klassi minev laps ei peaks nn eliitkooli katsete läbimiseks omama kolmanda klassi lapse teadmisi. Lapsepõlves oleks rohkem vaja arendada mängulisust ja loovust kui teadmiste talletamist.

Katsetel tuleks välja selgitada, mis alal on laps andekas, kui loominguline ta on. Lihtne see muidugi pole! Ehk võiks katseid teha pikema aja vältel?

Igal Eestimaa koolil võiks olla mingi süvatase või erikallak, mis aitaks määratleda kooli nägu, sest see motiveeriks nii laste kui ka õpetajate vaimsust. Ja põhiline – siis poleks ühegi kooli lapsed enam tavakooli lapsed.

Mitte tippe ei tule maha tõmmata, vaid püramiidi alumist osa tippudele lähemale tõsta.

Anne Vasar

Õpetajaks õppiv TÜ tudeng

Emana soovin, et minu laps saaks käia koolis, kus tal oleks võimalik rakendada kõik oma võimed ja arendada tugevaid külgi, õppida intensiivselt töötama. Kui selleks on tarvis teha katseid, siis miks mitte. Sisseastumiskatsed annavad andekatele lastele võimaluse õppida oma tasemele vastavas klassis, kus neid koheldakse võimetekohaselt.

Kui klassis on koos erinevate võimetega lapsed, siis peab õpetajal olema tunniks kolm plaani: mitu keerulist ülesannet geeniustele, tavalised ülesanded tavalistele ning jõukohased nõrkadele. Kõige rohkem energiat kulub õpetajal tunnis nõrkadele, kõige vähem aega jääb kahjuks kõige tublimatele.

Et õpetajal kulub enamik ajast nõrgematele, õpivad tugevad logelema ja loomulikust intelligentsist elama.

Ja hinnata on sellise klassi lapsi kah keeruline – nõrga ja tugeva õpilase viied on kaks ise asja. Tugev õpilane, kes oma võimetelt oleks rohkemaks suuteline, saab mõnikord viie vanast rasvast. Nõrk saab mõnikord viie sellepärast, et sai ülesandest aru ja töötas kaasa – teda tuleb hea hindega motiveerida.

Annely Allik

Falck Lõuna-Eesti turundusjuht

Lapsevanemana leian, et see on kahe otsaga asi. Ühelt poolt pole õige lapsi kohe kooli minnes testida, sest kuueaastase puhul loeb põhiliselt see, kui palju on vanemad temaga tegelnud. Samas on täiesti omal kohal pärast kolmandat klassi laste jaotamine edasijõudmise põhjal erinevatesse klassidesse.

Minul on kogemus Kivilinna gümnaasiumiga, kus mu vanem laps õpib. Seal ongi selline õppekorraldus: kui laps õppimises järele ei jõua, läheb ta paralleelklassi, mitte ei lange kohe koolist välja. Samuti ei hakka mahajäänumad lapsed teistest ette jõudnuid pidurdama.

Toomas Tenno

Tartu Ülikooli haridusteaduskonna dekaan

Pooldan praegusest hoopis teistsugust haridussüsteemi, mis on uurimusliku olemusega ning mille puhul mingeid sisseastumiskatseid ei ole. Praegune haridussüsteem on vale – see on põhimõttelt päheõpetav ja baseerub lapse mälu kontrollimisel.

Mis puutub laste sorteerimisse, siis see on õigustatud vaid andeainetes – muusika- ja kunstiõpetuses, võibolla ka kehalises kasvatuses. Üldainetes aga kindlasti mitte.

Martina Põldvere

Keeltekooli Studio Lingua juhataja

Kindlasti ei poolda. See on justkui tagasiminek sotsialismiaega – kõik olgu ühtlaselt hall mass. Arvan, et selekteerimine on õige ja andekamatel peab olema võimalik kiiremini edasi minna.

Iseasi, kas lapsi peab testima just enne 1. klassi, võibolla oleks see õigem pärast algklasse.

Minu lapsed õpivad Härma-koolis. Praegu 2. klassis õppivat poega valmistasime kooliks teadlikult ette, lisaks lasteaiale oli tal eraõpetaja. Katsed ei tekitanud temas stressi, kuid nägin kõrvalt, et mõni laps oli suuresti stressis.

Ühiskond on nii palju arenenud ja lapsed muutunud üha targemaks. Kui me üritame kunstlikult pikendada lapsepõlve, maksab see hiljem kätte.

Andres Kärp

Vara vallavanem

Ma ei näe põhjust, miks peaks põhikooli katseid korraldama. Laste testimine on loomulik, sest peab ju aru saama, mida ta oskab. Aga ma ei pea õigeks selle alusel laste koolidesse jagamist.

Maalaste linnakoolides käimine muutub vastuvõtukatsete keelamise korral võimatuks juhul, kui linnakooli võetakse

ainult selles linnas elavaid lapsi. Tegelikult võiks teeninduspiirkond olla praegusest laiem ja hõlmata näiteks tervet maakonda.

Põhiharidus peaks siiski olema kindlustatud võrdsel tasemel igaühele sõltumata rassilistest, soolistest ja vaimsetest iseärasustest, juhul kui laps mahub vaimse normi piiresse. On riigi ja omavalitsuse ülesanne hoolitseda, et iga põhikool oleks nõutaval tasemel. Kui me räägime eliitkoolist, siis see võiks alata gümnaasiumist.