| Asendad märtsi lõpuni Tartu kirjanike juhi palgalises ametis Berk Vaherit, kes viibib lapsehoolduspuhkusel. Kuidas sa end tunned esimehe kohuseid täites?Berki asemel esimeheks hakkamine ei tulnud mulle sugugi üllatusena, sest ma olin esimeheks olekut juba üheksa kuud harjutanud. Ma olin jaanuarist oktoobrini 2007 kurikuulsa SAKKi esimees. Miks sa pead lisaks Postimehe reklaamiosakonnas korrektoriametit? Ma lihtsalt ei saanud jätta kiusatusele järele andmata. Kui inimene on 13 aastat olnud vabakutseline ja teab hästi, mis on elamine ühest honorarist teiseni, siis tekib kiusatus käia kuupalgalisel tööl. Kui palju on Tartus elavat ja end selle linnaga seostavat kirjarahvast, kes vabakutselisena nälgivad või ei saa minna ravile seetõttu, et riik ei pea nende tegevust tööks ega maksa neile palka? Sügisel uurisin, kui palju meil vabakutselisi on, ja tuli välja, et neid on 27. Vabakutselised on näiteks Mehis Heinsaar, Kauksi Ülle, Mart Kivastik, Ene Mihkelson, Leo Metsar, Olavi Ruitlane, Lauri Sommer. Vabakutseline oli ka Siim Kärner, kes suri sügisel. Ta ei olnud veel pensionil, nii et ta tõesti ei saanudki minna arsti juurde. Haigekassakindlustust ei ole umbes pooltel vabakutselistel. Nendega, kellel ei ole seda kindlustust ja kes ei saa ka Kultuurkapitali stipendiumi, võiks linn midagi peale hakata, aga linn ütleb tavaliselt, et Kirjanike Liidu Tartu osakond on Eesti Kirjanike Liidu osa ega ole üldse linna asi. SAKK ehk MTÜ Sõltumatu Ametiühing Kirjanike Kodu laskis enne pühi internetis levima seaduseelnõu, mis sätestaks Eestis kutselise loovisiku staatuse. Miks oli SAKKil tarvis seda teha? Vajadus kasvas välja loovisikute ja loomeliitude seadusest, mis on ebaõnnestunud ega garanteeri eriti vabakutselistele loovisikutele suurt midagi peale pooleaastase väga väikese, miinimumpalga suuruse kuusissetuleku. See on loovisikule kriisiabi juhul, kui tal ei ole muid sissetulekuid, ja see välistab kõik honorarid. Ühesõnaga, olemasolev seadus ei kõlba kuhugi, ja SAKK esitas nüüd oma seaduseelnõu. Ma ei kirjutaks kõigele alla, mis SAKKis rühmatööna valminud eelnõu sisaldab, minu meelest on see liiga pehme, ametnikke arvestav. Veebisaidi Kirjanike Kodu avalehel kirjutad sa, et kirjaniku kodu on tema tekstid. Kui nii, siis millisesse tuppa viib lugejaid sinu värskeim raamat, jõulude eel trükikojast tulnud «Paralleelmeri»? Eks see ole Tartu tuba nagu paljud teisedki minu raamatud. Seekord on tuba selline, kus minu enda arvates väga kergesti loetavas ja loodetavasti mitte igavas vormis räägitakse idealistlikult sellistest vanadest asjadest nagu vabadus, võrdsus ja vendlus. Lugesin üle, et «Paralleelmeri» on sinu kaheksas raamat ja sealhulgas kolmas proosaraamat. Mismoodi sa paned kirja proosat ja kuidas luulet? Luule tuleb iseenesest, ta ei ole nii pika metoodilise töö vili nagu proosa, mis nõuab kirjutuslaua taga istumist ja pikalt mõtlemist. Luulet on parem kirjutada siiski arvuti taga, otse ekraanile, proosat on parem vahetevahel rääkida õues jalutades või kus iganes diktofoni. Ma olen püüdnud teha nii, et mu proosa keel sarnaneks võimalikult palju kõnekeelele, et ta oleks nagu inimese räägitud jutt. Praeguse aja ajakirjanduslike tõekspidamiste kohaselt peaks isikuintervjuus olema ka küsimusi tema igapäeva- ja isegi -ööelu üksikasjade kohta. Niisiis, kui palju sa kasutad munapraadimisel maitseaineid? Söögitegemises ja kodusisustamises ja muus sellises olen ma hästi mitteosav ja ma ei kasuta munapraadimisel praktiliselt mingeid maitseaineid. Mulle tundub, et mul ei olegi isiklikku elu kuigi palju järele jäänud, vähemalt viimasel poolel aastal. Minu lähedased inimesed näevad mind väga vähe, kogu minu isiklik elu on – nagu ma Kirjanike Kodu lehel ütlen – minu tekstides, see ongi minu kõige isiklikum ja intiimsem paik. Mis on su lapse Miikaeli ja su elukaaslase, lavastaja Kalev Kudu lemmiktoit? Kalev teeb tavaliselt ise mulle süüa, aga laps sööb hea meelega absoluutselt kõike, sest ta mäletab õudselt hästi seda honorarist honorarini elamise aega, mis on kestnud peaaegu kogu tema elu. Ta on harjunud sööma ka pakimakarone, nii et ta teab väga hästi, mis tähendus on sellel, kui neid ei pea iga päev sööma. Kas elukaaslase viibimine kirjaniku peres soodustab või pärsib loomingut? Nii ja naa. On siiski parem, kui kirjanikul on kirjutamiseks tuba, kuhu lähikondsed siseneksid koputades. Kui Kalev on välismaal, kus ta on tihti, siis on mul tegelikult kõige parem kirjutada. Aga samas ei saaks ka ilma temata, sest lähedaste inimeste olemasolu on tohutult inspireeriv. Inimtühjal üksikul saarel ma ei oleks kohe kindlasti kirjanik, vaid hoopis midagi muud. Vaino Vahing kirjutab hiljuti ilmunud päevaraamatus abikaasa Helist, kes käib ühtvalu toas alasti ringi ja nõuab seksi, sest pikast seksita olekust on ta nägu juba vistrikuline. Millistest üksikasjadest isiklikus elus sina mitte mingil juhul ei kirjuta? Ilmselt ei kirjuta ma seda, millest jõud üle ei käi. Kui ma näitasin aastal 1993 oma esimesi hästi kohmakaid kirjatöid Henn-Kaarel Hellatile, kritiseeris ta mind armutult ja ütles mulle ka midagi sellist, mis on mul eluks ajaks meelde jäänud. See kõlas umbes niimoodi: kirjanikul ei tohi olla tabusid ja kõik peab olema kirjeldatav; kui miski ei ole sinu meelest justkui kirjeldatav, siis see on suund, kuhu sa pead edasi minema, ja kui sa arvad, et on tabusid, siis vali teine elukutse. Kirjanik peab oskama kirjeldada kõike, iseasi, kas sellel kõigel on mõtet. Ma ei kirjuta kunagi sellest, mis tundub mulle igav. Ja seepärast tõenäoliselt ei hakka ma kirjutama ka kirjanduselust, kuigi on tehtud oletusi, et kui ma praegu Berki ametis olen, et siis ma kirjutan kunagi paksu romaani, mis paljastab kirjanike liidu intriige. Millest sa alustaksid, kui sa saaksid olla pool aastat Tartu linnapea kohusetäitja? Kirjanike liidus on minu eesmärk täita maja kirjanikega ja olla kursis sellega, mida teevad Lõuna-Eesti kirjanikud. See on asi, mida ma teeksin ka ilma selles majas töötamata. Linnapeana ma saaksin oma ebapädevusest tõenäoliselt kohe aru ja otsiksin tarku inimesi, kes mulle asjast ülevaate annaksid, ja uuriksin ka neid, kellega mul tuleb koos töötada. On hästi tähtis, kellega linnapea teeb koostööd, kes on tema ümber. Võib saavutada hästi palju, kui on õiged inimesed, ja võib takerduda jumal teab millesse, kui on halb klapp. Ja see on oluline nii linnapea ametis kui ka igas muus töös. Katkeid jutukogust «Paralleelmeri» Neljapäeva öösel läksin ristteele ja karjusin: «Kurat, kurat, kurat!» See juhtus Narva maantee ja Raatuse tänava ristis, kus mulle mõnda aega tagasi oli tehtud pakkumine. Ristteele ei ilmunud kedagi, aga kui mõnevõrra pettunult kodu poole jalutasin, siis seisis udusel tänaval tüdruk. Kui temaga kohakuti jõudsin, tõmbas ta kiire liigutusega endal näo eest. («Pakkumine», lk 32.) Olen raamatutes üritanud asju ja sündmusi omavahel seosesse ja klappima panna. Näiteks ühes neist on koht, kus peategelane seisab isa kirstu juures. Kirst meenutab talle jõge, mille ääres seisab palvetav mees – kirikuõpetaja. Reaalses elus ei olnud meest ega jõge. Kui rääkida aga nii, nagu asjad tõesena paistavad, siis tegelikult on kirst jõgi, mis voolab Tartus ja mille üks kallas on elu kallas ja teine on surma kallas. Tegelikkuse panin kirja. Kõik on tõsi, aga teistmoodi tõsi – raamat pole maha kirjutatud materiaalsest reaalsusest, vaid vaimsest reaalsusest. («Pisiühendus ja depressioon», lk 42.) CV • Sündinud 18. aprillil 1968 Raplas. • Õppinud Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. • Avaldanud viis luulekogu, romaanid «Sajandi öömajad» ja «Sõud» ning jutukogu «Paralleelmeri». • Koostanud viis ja toimetanud umbes 50 raamatut. • On olnud ajakirjanik, bibliograaf, toimetaja ja Tallinnas kunstiinstituudi modell. |
