Mäng on väikese inimese töö, ütleb laulusalm. Ja nii see on. Ainult et sellel tööl ei peaks olema piire, tasandeid, kellegi selle töö unustanud töötaja (täiskasvanu) kehtestatud, sellesse töösse mittepuutuvaid reegleid. Uued ilusad elumajad Tartus. Kesksel hoovil mänguväljak, kus leidub tegevust väikestele, suurtele, vanaemadele. Saab jalutada, keksida, lugeda, liiva puistata, turnida. Kõik see, millest pikalt kirutud nõukaajal ju puudu oli.Nüüd on ilus elu, saame endile taevamannat lubada, lapsed kasvavad üles, õpivad koolis hästi, reisivad ja toovad koju medaleid. Päike kiikab pilve vahelt, kerge lumi on maas, jõulutuled akendel. Mänguväljaku kõrval on erksates punastes toonides silt, mis mänguhimulisele naabermajalapsele näkku karjub: võõrastele keelatud! Puhas, tugev, elujõuline äärmuskapitalism. Meie oleme nende redelite eest maksnud, meie maksime liivakärutajale, meie maksame koristajale. Pange tähele – maksame, mitte ei tee ise. Aga mida saab aru kolmeaastane laps krundipiirist, tõkkepuust või kinnisomandist? Tema näeb punast liumäge, liivakühvlit ja kiike ega mõista kuidagi, miks kõrvalmaja lapsed kõik rõõmsalt koos mängivad, teda aga ei lubata. Mina ise oma kastis! Ja laps kasvab teadmises, et teised on miskipärast paremad. Ta õpib «naabri omi» läbi aia kividega pilduma ja koolis tuupi tegema, ning kui ta saab viieteistkümneseks, tasub mänguväljaku omanikel olla õnnelik, kui teismeliste kamp tuleb pimedas grafitipudelitega – halvemal juhul tuldaks raudlattidega. Kas maksabki siin enam mainida kogukonnasuhteid, neid turvalisele ja rahulikule naabruskonnale ülivajalikke sidemeid? Miks kaotatakse head elu maitsta saades inimlikkus? Kuidagi hakkab ühel hetkel tunduma, et koos naabrilapsega liivakastis mängimine on midagi halba, et paljas krundipiiridega eraldamine jaotab hetkega «puhasteks» ja «määrituteks». Heake siis küll, et minu liivakastis – mäng on ju mitmepoolne tegevus ja kahekesi on see sada korda parem. Kas kulub liivakast? Mis on selles halba, et ka kõrvalmaja tüdruk oma pisikese venna liumäele toob ja ise pingil muretult sõbratariga lobiseb või raamatut loeb? Mingil hetkel sel nüüdisühiskonnaks kasvamise teel said asjad inimestest olulisemaks, kosusid kadedus ja omamiskirg. Ja ega inimesed enam teagi, mille või kelle eest nad oma varandust kaitsevad – lõhkujaid leidub alati, mitte ükski silt neid ei peleta. Küll aga peletab võimalikke sõpru ja kaasamõtlejaid, kes pea longus kuulekalt eemale astuvad. Egoist peeglis Teisel pool piiri, selles käsipuudega eraldatud maailmas kasvav laps omakorda ei oskagi suurena teistega arvestada, sest teadupärast omandatakse väärtushinnangute alused varases lapsepõlves. Ta arvab siiralt, et ongi parem, ja nii on mõned ühiskonna «väärtuslikumad» liikmed taas idanema pandud. Empaatiavõime, see kallis kadunuke, aga jälle põhjalikumalt maha materdatud. Jõulueelses saginas juhtus Tartu kaubamaja toidupoes ilmekas, inimesi peeglis (kahjuks mitte kõverpeeglis) näitav lugu. Kassasabas seisis noor naine kahe lapsega – imik ja nii kolmene tüdruk. Kassa juures selgus, et rahakott on kadunud. Ema korjas lapsed kaenlasse ja tahtis lahkuda. Kuid tirts, kellele oli lubatud pirukat ja kes ei saanud nüüd aru, miks nad ilma selleta korvi juurest ära tulevad, hakkas nutma. Jällegi: kolmeaastasele ei tee selgeks ostmise-müümise mudelit, mis on palk ning mis maksud. Igatahes laps karjus. Ja turvamees astus ligi ning käskis neil poest lahkuda (mida nad nagunii juba tegemas olid). Et poes ei nutetavat. Selle asemel, et anda lapsele see pirukas ja nutt lõpetada (kindlasti ei oleks kaubamaja sellest kolmest kroonist vaesunud), häbistas ta veel kord ema, kes niigi hädas oli. Ja nagu alati, oli kohal ka kamp kooris näägutavaid vanemas eas naisterahvaid, kel igasugune empaatiavõime kindlalt kampsuni alla peidetud. Kaubamaja kaotas kliendi, laps sai karjuda, eided parastada ja turvamees võimu demonstreerida. Kes jäi selles mängus võitjaks? Tõkkepuu ei turva Gated community ehk meie keeli suletud kogukond (viitab ka sealsete elanike piiratud meeltele) on elurajoon, mis ümbritsetud tõkkega – nii autode, jalakäijate kui jalgratturite liikumine on suunatud ühe värava kaudu ja pahatihti on väravas ka valvur. Sellise kindluse ehitamise põhjuseks on ennekõike arendajate soov müüa inimestele näilist turvalisust. Kindlust, et ei varastata, ei murta sisse, ei lõhuta ja et teistsugused ei pääse ligi – need, kel riided veidi kulunumad, kes pole samast «kastist». Ja inimene lähebki sellesse lõksu lootuses leida rahupaigake. Kuid statistiliselt on sellistes suletud kogukondades täpselt sama palju kuritegevust kui mujal ja lisaks veel totaalne usaldamatus naabri vastu – mis sellest, et oma-aia-inimene. Aed ja lukk on looma jaoks, kurja teha tahtev inimene leiab alati tee ja selliseid on igal pool, sõltumata müüri kõrgusest või voltidest elektrikarjuses. Selle asemel, et tarbetuid ja inetuid kindlusi tekitada, tuleks mõelda, mis tegelikult turvalisuse loob – nimelt see, kui naaber tunneb lähinaabrit ja ületänava naabrit ja ülejärgmise tänava inimest nägupidi ja teretab tagahoovi mammit. Tuttavad näod ja ning ühised tegemised kasvatavad toimiva kogukonna, mitte naabrilaste eraldamine plastist tõkkepuudega ega ka kaamerate ülessättimine. Kaamera ei ole preventiivne vahend turvalisuse tagamiseks – saab sealt ju vaid pärast vaadata, kes kellele virutas. Inimeste tuvastamine on üldjuhul täiesti lootusetu ning kogenud kurikael vaid muigab selle aparaadi peale. Raske vaid alguses Jõulud on möödas ja igal enesest lugupidaval kodanikul ka annetus tehtud. Tuntakse end hästi ja õilsana, et ülejäänud aasta taas tavaline olla. Olla sügavalt sallimatu poliitikute, näitlejate, naabrite, omatänavalaste, hulkurmeeste, loomade vastu. Mis oleks, kui prooviks nii, et aasta läbi oleks nagu jõulude ajal? Et siis järgmise jõulu ajal lips korraks lõdvaks lasta ja kellegi peale käratada? Jääb muidugi oht, et siis ehk ei tulekski enam sellist tahtmist. Andmine ja jagamine on vaid alguses raske, hiljem harjub ära ja hakkab meeldimagi, sest see peegeldub tagasi. Küllap see, kui kutsud naaberhoovi lapsed oma õue, on palju suurem annetus kui mõned sajad kroonid lastehaiglale. Võibolla laps siis ei satugi haiglasse, sest tänaval silkamise asemel ta kiikus koos sinu lapsega mänguväljakul. Võiks ju headuse ja omakasupüüdmatuse jälle üles leida, mh? Uskuge, hing saab kirkamaks ja hommikuti on rohkem põhjusi ärgata. |
