«Iseenesest tavapärane materjal, ei saa öelda, et mingi suur avastus oleks olnud,» ütleb arheoloog Andres Tvauri möödunud suvel välja kaevatud neljakümne luustiku ja nende juurest leitud ehete kohta. Tabades ära, et ajakirjanik on sellise leiu tavapäraseks nimetamise peale kohmetunud, hakkab Tvauri naerma.
Narva maantee ja Tuule tänava ristile bussipeatuse ehitamise käigus tehtud väljakaevamistel oli teada, et seal on 17.-18. sajandil asunud kalmistu. Küll aga ei olnud teada, et need luud on seal sõidu- ja kõnnitee all ka säilinud. Vask kahvatub Nüüd lähevad neljakümne rootsi- ja tsaariaegse inimese luud ning neile teise ilma kaasa pandud sõled, sõrmused ja mündid Tartu Linnamuuseumisse ja jäävad ootama, et keegi neid kunagi uuriks. «Need rootsiaegsed vaskmündid on selle hõbeaarde kõrval täielik kahvatus,» viitab Tvauri arheoloogide läinud aasta peavõidule, 10. sajandi keskelt pärinevale araabia müntidest koosnevale hõbeaardele, mille leidis arheoloog Peeter Piirits oma meeskonnaga Ülikooli 14 krundilt. Hõbeaare ei olnud aga hoopiski mitte pitsiliste nikerduste ja smaragdidega kaunistatud laekas viie luku taga. 39 lapergust münti vedelesid siin-seal maapinnas. Arvatavasti on mündid algselt asunud hoopis Toomemäel muinaslinnuses, ent hilisemate ehitustööde käigus koos savise pinnasega mäest labidatäite viisi alla visatud.
«Kui sakslased vallutasid Tartu Toomemäe ja hakkasid kindlust rajama, siis nad laiendasid ja tasandasid seda maapinda,» räägib Peeter Piirits ühest versioonist, kuidas aare võis sattuda Ülikooli 14 krundile, kuhu praegu hakatakse ehitama hotelli. Kas see võiks nüüd olla vihjeks aardeküttidele, et Toomel on neid hõbemünte veelgi? «Jah, aga nad tõenäoliselt ei saa neid kätte, sest sinna ehitati hiljem bastionid peale, see võib olla meetrite sügavusel,» ei anna Piirits suurt lootust. Ehkki Tartus leiti seesugune aare esmakordselt (seni kõige vanem Tartust leitud hõbeaare pärineb 13. sajandist), on mujal Eestis 10. sajandist pärit araabia hõbemünte leitud hulgaliselt varemgi. Piiritsa sõnul on mündid Eestisse sattunud ikka kaubavahetuse käigus. Tänuväärsed torud Läinud aastal pakkus arheoloogidele tööd ka Tartu Veevärgi 50+50 toruprojekt. Ehkki enamasti pandi uued torud juba vanade asemele, leidis torutöödel silma peal hoidnud Andres Tvauri killukesi ajaloost ka sealt. Näiteks Poe tänaval tuli maa alt välja keskaegse linnamüüri nurgatorn ja müürid. Pasatorn, nagu arvatavasti 15. sajandist pärinevat torni nimetati, oli arheoloogidele üllatus, kuna seda polnud ühegi vana plaani peal. Juba kõige varasemate Tartu rootsiaegsete plaanide peal on torni kohale ehitatud bastion. Poe tänava alt tuli veel välja üsna suur osa keskaegset munakividest tänavasillutist, selle all oli aga veelgi varasemast ajast, arvatavasti 13. sajandi teisest poolest või 14. sajandist pärit palkidest tänavasillutis. Seega võib arvata, et Poe tänav on sama koha peal, linnamüüri ääres, olnud sellest ajast saadik.
Jakobi tänava kaevamistelt leidis Tvauri aga ilmselt 15. sajandist pärineva nunnakloostri jäänused. Kloostri asukoht oli küll enam-vähem teada, ent nüüd sai paika selle Jakobi tänava äärse välismüüri piir. Sellesama nunnakloostri põrandalt leidsid arheoloogid aga luustiku, selle juurest 1573. aastast pärinevad kümme hõberaha. Võimalik, et see õnnetu hing oli hukkunud Liivi sõja või Poola-Rootsi sõdade käigus. Leide kiviajast Arheoloog Rünno Vissak oli sel suvel aga väljakaevamiste juures Ihastes. Sealt tuli välja hulgaliselt esemeid sootuks varasemast ajast kui kõik eespool nimetatud leiud – mesoliitilisest kiviajast. «Nende hulgas on mõni ilus kivist noatera, mõni ilus talb. Selliseid näituseesemeid ikka on,» on Vissak tagasihoidlikult uhke. Lisaks tuli Vissaku järelevalve all Lai 11/13 krundil uue maja ehituse käigus maapinnast välja keskaegsete ja varauusaegsete hoonete müüre. Uus maja ehitatakse neile küll peale, ent vanade elumajade piirid markeeritakse selle esimesel korrusel.
|
