Festivali «Klaaspärlimäng» lõppkontserdil, neljapäeval 23. juulil Tartu Jaani kirikus tuleb ettekandele Peeter Vähi heliteos «Ülim vaikus».
Klaaspärlimängu lõpetab «Ülim vaikus»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Novembris 1997 kõlas NYYD Festivalil esiettekandes Peeter Vähi teos «Supreme Silence» («Ülim vaikus»). Pressis kõlasid vaheldumisi ülivaimustunud järelhüüded ning põrmustavad etteheited.
Teost nimetati kord helilooja kõigi aegade parimaks saavutuseks, siis jällegi täielikuks ebaõnnestumiseks. Ühed leidsid selles filosoofilist sügavust, teised üksnes pseudo-religioosse story taha peidetud muusikalise ande puudumist. Kord rõhutati ideede originaalsust ja helikeele uudsust, samas vihjati epigoonlusele. Vaid harva võib kohata ühe ja sama teose kohta käivaid sedavõrd vastakaid arvamusi.
Mis on «Ülim vaikus»? See on umbes 50-minutiline teos naishäälele, meeskoorile ja kellade ansamblile, millele aeg-ajalt lisanduvad tiibeti budistlikud pillid ning äärmiselt diskreetne elektroonika. Osade pealkirjad annavad kätte üldise häälestuse: «Mandala annetamine», «Vajrasattva mantra», «Ülim vaikus» ja «Puhta Maa palve». Teise osa aluseks on traditsiooniline sanskritikeelne mantra.
Ja ikkagi, mis on «Ülim vaikus»? Aastatuhande lõpule omane «klaaspäelimäng», milles oleksid jutkui ühendatud spirituaalne ja ilmalik, orientaalne ja oksidentaalne, minevik ja olevik. Ühes 1993. aastal ilmunud laserplaadi bukletis on Vähi teose kohta kirjutatud: «...minu silmis on «2000 aastat pärast Kristuse sündi» justkui filosoofilis-muusikaline kokkuvõte Euroopa ajaloost». Nüüd, viis aastat hiljem tundub, et Vähi on astunud sammu edasi veelgi universaalsemate üldistuste poole. Partituuri iga lehekülg peegeldab autori veendumust, et ta seisab «maailma ajaloo lõpusirgel». Mis tuleb edasi? Ja kas üldse midagi tuleb? (lühendatult K W Damme artiklist)
Enne tänavust festivali on Peeter Vähi ise öelnud järgmist: «Oma muusika programmilülitamist püüan ma enamasti vältida, aga sel korral on mul tõepoolest teatud ootused ka festivali lõppkontserdiga, kus kõlavad minu kantaadid «Also sprach Zarathustra» («Nõnda kõneles Zarathustra») ja «Supreme Silence» («Ülim vaikus») Eesti Rahvusmeeskoori, kellade ansambli «Arsis», Helen Lokota ja Risto Joosti esituses. See kontsert kujuneb omamoodi peaprooviks Rahvusvahelise Vaimuliku Muusika Festivali avakontserdile, mis toimub augustis Riias ja kus kõlab täpselt sama kava samas esituses. Lisaks tahaksin rõhutada, et Zarathustra-kantaadile loodetavasti kujuneb väga sobivaks sissejuhatuseks Jaan Kaplinski osalusel toimuv Nietzsche-õhtu Eduard Vilde kohvikus 23. juulil kell 18.»