Emajõe Ateenast on Eesti Kunstnike Liidu, Kirjanike Liidu, Kunstiteadlaste Ühingu ja rahvusvahelise PEN-klubi liige oma kurvilisel eluteel ikka lühemaks või pikemaks ajaks läbi põiganud. Praegugi elab ta koos heliloojast ja muusikaakadeemia doktorandist abikaasa Age ja poja Pärtliga Tallinnas, kuid on jätnud endale Tartus ajakirja Akadeemia toimetuse peal (Ülikooli 21) katusekambri vaatega ülikooli peahoonele.«Olen seal luuletanud küll,» märgib ta. Luuletajana (ja lauljana) on näidanud end ka tema laulutudengist tütar Tui, kelle tänavu oktoobris ilmunud luulekogu «Õli lõuendil» on illustreerinud Indrek Hirve noorem tütar Käbi. Isa arvates oleks võinud avaldamisega oodata, praegune kogumik tundub talle liiga ebaühtlane. Indrek Hirve enda kirjutatud raamatuid on ilmunud 18. Neile lisandub kolm tema koostatud ja kaks illustreeritud teost. Seni viimane Indrek Hirve raamat on nädal tagasi kirjandusmuuseumis konverentsil esitletud «Surmapõletaja», millest on võetud ka siinse kultuuriloolise linnaplaani juures avaldatud luuleread. Luuletaja on neid meilitsi kommenteerinud. I Haprad noodid kukuvad Inglisilla alla munakividele esimesed tähed värisevad kergelt Elasime emaga minu esimesed neli eluaastat Elleri kooli vastas. 1960. aasta kevadel kolisime Tartu Kunstnike Majja Vanemuise 26. Pärna tänavasse asusime kolmekesi elama 1967. aastal. Isa oli meie juurde kolinud juba Vanemuise tänavas, aga seal oli hirmus kitsas. Vanemuise tänavas olin seega ligi 8 aastat (aga et emal oli seal ateljee, käisin ka edaspidi seal iga päev), Pärna tänaval elasin 18 aastat (mu vanemad surid 1977), siis olin Nõmmel ja 1989–1991 Amsterdamis. II Vanemuise pargi tiigis tumepunastest tellistest algkooli lähedal oli sügisõhtuti suuremate tähtede peidukoht Punastest tellistest algkool on minu algkool väikese Vanemuise vastas, praegune Mart Reiniku gümnaasium. See tehti keskkooliks vist 1971. aastal, mina tulin Treffnerisse 1972. aastal. III jõeäärse pargi sakiline hari – ja lumi – tuttav jõulukuine lummus neelveed öötumeduses – voolav vari... see peata grammofoni pöörlev tummus nii kauged hääled et ei viitsi kuulda kuid sisekõrvas tihenevad kajad – viind kurat aasta või viind tuul ta – raudtünnid... rasked aga tühjad ajad siis tuled naerdes köögist – kergeil kannul – kah justkui tuisust... silmades aegruum mul mälestuste hagijad on kannul kuid otsaees su pihk – su pihk on kuum Luuletust «jõeäärse pargi sakiline hari» kirjutasin peas 1997. aasta detsembris Age juurde minnes (abiellusime 1998. aasta 14. märtsil). Vastaskalda pargi sakiline hari paistis sealt, kus on Karmini tehtud Treffneri monument, neelveed öötumeduses – must auk jääs Kaarsilla raekojapoolses otsas. Vesi keerleb seal ega lase jääl tekkida. Vaiksel talveõhtul kostab tühjade naftavagunite kolin sellesse kaldasse hästi ära. Age elas Puiestee ja Mäe tänava nurgal ärklikorteris, kus trepikojast pääses kõigepealt kööki. Tuli paljajalu uksele, oli just kirjutanud klaveripala pealkirjaga «Uneskõndijad».
|
