Ma ei tea, kui paljud lehelugejad mäletavad seda 26. septembril ilmunud lugu, mis rääkis vägivaldselt lageda taeva alla tõstetud Tartu mehest Jegorist. «Mehe ase koridoris, vara laiali õue peal,» kirjutasin siis. Suve lõpul maalt naasnud Jegor leidis, et ta Võru tänava üürikorter on omanikku vahetanud. Ning et uuel omanikul pole temast kui selle korteri üürnikust õrna aimugi. Osa Jegori asju on seniajani õues, osa kuuris ning ta ise ööbib sõprade ja tuttavate juures. Vahel on ta kadunud, nii et temast ei tea mitte keegi. Ainult endine naabrinaine helistab ja muretseb: «Ega teie teda viimasel ajal näinud ole?» Mehel on olnud keeruline sügis. Jõuluaeg tuleb veelgi keerulisem. Lõuna ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Marko Uibu kinnitab, et Jegori väljatõstmise puhul on tõesti kuriteokoosseis olemas. Jegor ise on üle kuulatud ning hulk vajalikke dokumentegi kogutud. Aga et Võru 1064 eluruumi omandisuhted on palju muutunud, siis ei ole kahtlustatavate ring veel lõplikult selge. Mis teha!? Niisiis, enne kui kohtuveskid loo klaariks jahvatavad, jõuab Jegori õuepealne mööblihunnik kord lume, kord jääga kattuda ning kevadel ehk õidegi puhkeda... Elada pole aga Jegoril kusagil. Õnneks on Jegor võtnud sügisel kuulda heade inimeste nõu ning käinud ja kirjutanud Tartu linnavalitsuses taotluse, milles on palunud end eluasemeteenuse vajajana arvele võtta. Et eks siis tulevik näita, kuidas läheb. Hiljuti kohtusingi ka ise uuesti Jegoriga. Ta tuli toimetusse, nägu nõutu, ühe tähtsa koosoleku protokoll näpus. Sellel protokollil on paljudele määrustele ja nende muutmise määrustele viidates kirjas: Jegori eluasemevajaduse taotlust «mitte rahuldada»! Mitte rahuldada põhjusel, et temal, tagastatud maja üürnikul, on Eesti seaduste järgi praegu kehtiv üürileping kuni 2009. aasta 3. juulini. Vestlesin ühel hommikul Tartu sotsiaalabi osakonda kureeriva abilinnapea Vladimir okmaniga Jegori juhtumist pikalt ja laialt. Et kuhu siis Jegor peab minema? Kui tema ebaseaduslikku väljatõstmist prokuratuuris alles menetletakse ja tema ise ei saa kehtivale üürilepingule vaatamata oma üürikorterit kasutada, kuhu siis? «See on üsna räige ja erandlik juhtum,» nõustus Vladimir okman ja rääkis edasi sellest, et kui nüüd Jegorile anda ajutine eluase ja kui see informatsioon leviks, võiks nii üks kui teine paha korteriomanik üürilise koos kolaga südametunnistuse piinadeta tänavale tõsta ja loota, et küll linn eluaseme leiab. Tõsi, varjupaik ei ole meelakkumine, aga seda on võimalik kasutada, leiab okman. «Varjupaigas viibimine on ka tunnus, et inimesel tõesti ei ole enam sõpru, tuttavaid ega pereliikmeid, kes teda aitaksid,» rääkis ta. «Ilma kohtuotsuseta meie uut sotsiaalkomisjoni otsust, et Jegor eluruumi vajab, vastu võtta ei saa.» Mina ei tea. Ma tõesti ei tea. Seepärast mõtlengi Jegori peale üsna sageli. |
