Tartu Ülikooli kolmanda kursuse ajakirjanduse ja suhtekorralduse tudeng Triin Visnapuu käis Erasmuse programmi kaudu Belgias. Niisama välismaale aega viitma minna ta ei tahtnud, vaid otsis koha, kus saaks tõsiselt õppida. «Seal koolis oli ingliskeelne kommunikatsioonijuhtimise programm, mis sobis hästi minu seniste õpingutega,» selgitas Triin. Triinu sõnul on mujal õppimine hea võimalus iseennast tundma õppida – teada saada, kas ja kuidas saad hakkama harjumuspärasest keskkonnast väljaspool. Kindlasti kasvatab see iseseisvust ja enesekindlust.Erasmus populaarseim Tartu Ülikooli rahvusvahelise õppe peaspetsialist Ülle Tensing ütles, et kõige rohkem üliõpilasi lähebki välisülikoolidesse just Erasmuse programmi kaudu. «Julgelt kaheksakümmend protsenti,» sõnas ta. Ülikoolil on ka partnerülikoole, Eesti Vabariigil on lepingud mitme riigiga, on ka fondid ja terve hulk valitsuse stipendiume, mis kõik annavad võimaluse välismaale õppima minna. «Magistrantidele ja doktorantidele on veel riiklik Kristjan Jaagu stipendium,» lisas Ten-sing. Triinu sõnul on Erasmuse programmi kaudu kandideerida suhteliselt lihtne, aga rahaliselt ei pruugi stipendiumiga igal pool välja tulla. «Minu välisõpingute ajal oli see summa kolmsada eurot kuus, mis Belgias kõiki kulusid ei katnud,» rääkis Triin. «Endal tuli natuke juurde panna.» Ka Erasmuse programmi koordinaator Jaanika Haljasmäe ütles, et see, kas üliõpilane stipendiumiga toime tuleb või ei, oleneb riigist, sest Erasmus maksab kõigile ühesuguse summa. «Me tahame anda võimaluse võimalikult paljudele, kui aga summat suurendame, saame palju vähem tudengeid välja saata,» nentis ta. Hulk kogemusi Triin Visnapuu ütles, et vahetusüliõpilase semester andis tema õpingutele teise vaatenurga: «Erinevates kohtades õpetatakse asju erinevalt, sain targemaks.» Taga aetava tarkuse kõrval ei ole välismaal õppijale sugugi vähem tähtsad ka rahvusvahelised sõbrad. Ühiselt tehakse süüa – itaallased õpetavad tegema tiramisut ja norralased oma lihapalle –, koos käiakse ka reisimas. «Neist saavad põhimõtteliselt pereliikmed, sest kedagi teist ümberringi ei ole,» ütles Triin. Talle tundub, et suures osas minnakse vahetusüliõpilasena just vastava riigi keelt ja kultuuri uurima. «Aga kõik oleneb inimesest, sihtriigist ja erialast,» märkis ta. Haljasmäe sõnul valivad paljud üliõpilased välismaa ülikoolides õppides just neid aineid, mis neile õppekavasse sobivad, mida nad koduülikooliski peaksid õppima – et oleks hõlbus hinded tagasi tulles üle kanda. Osa üliõpilasi tahab aga, vastupidi, õppida peamiselt teise maa keelt ja kultuuri. «Paljud üliõpilased ei tahagi ainepunkte üle kanda, sest nad on oma õppekavaga ilusti järjel ja tahavad lihtsalt silmaringi laiendada.» Probleeme võib koduülikooli naastes tekkida sellega, et õppekavad on erinevad – kõik välisülikoolis omandatud ained kantakse küll ilusti üle, kuid sageli ei täida need vajalikku moodulit. Samuti ähvardab välismaal õppinut aeg, mis sunnib nominaalajaga lõpetamist edasi lükkama. «Samas on välismaal õppimine selline lisaväärtus, mille nimel võib seda teha,» nentis Triin. Erasmuse programmiga vahetusüliõpilaseks • Eelmisel õppeaastal läks Erasmuse kaudu 177 üliõpilast välisülikooli õppima, sel aastal plaanib seda teha 185 tudengit. • Populaarseimad sihtpunktid on Saksamaa, Hispaania, Soome, Prantsusmaa ja Itaalia. • Kõige innukamad mujal õppima on hispaania ja prantsuse filoloogid, samuti riigiteaduse, sotsiaaltöö, semiootika, ajakirjanduse ja füsioteraapia tudengid. • Näiteks füüsika-, keemia-, matemaatika- ja informaatikatudengid on natuke tagasihoidlikumad. |
