Ta kõnepruuk sarnaneb parima Eesti poliitiku omaga. Laused on lühikesed ja selged. Kehakeel kinnitab sõnade mõtet. Musta nahavärviga assistent, kes ilmselt on kunagi käsitletavate probleemidega isiklikult kokku puutunud, toetab bossi peanoogutuste või käteplaksutustega. Esineja on president Bushi administratsiooni «kodutute tsaar» (Kodutute Agentuuri direktor) Philip Mangano. Teda kuulavad väikesse Šoti ülikoolilinna kogunenud teadlased, kellele tutvustatakse kodutuse vähendamise parimat praktikat. Mangano esitleb kõlava nime all «Housing first» («Esmalt eluase») kümneks aastaks Ameerikas koostatud programmi. Tema jutust jäävad kõlama laused, et «iga investeering peab baseeruma analüüsil ja uuringutel», «iga ulatuslik poliitikamuudatus peab põhinema järeleproovitud mudelil», «igal tegevusel peab olema kontrollitav eesmärk» jms.
Tema agentuur sarnaneb meie portfellita ministri kantseleiga. Ilma eelarveta, administratiivse mõjuta, paari töötaja palga ja komandeeringukuludega. Peamine ressurss on uuringute ja mõne eduka praktilise projekti tulemus, töötajate sõnaosavus ja veenmisoskus. Kui miski ei aita Sageli peavad nad veenma kroonilise kodutuse vähendamise kümne aasta plaaniga liituma poliitiliste vastaste, st demokraatide linnapäid. Programm ei põhine mitte föderaaleelarvel, vaid munitsipaaleelarvetel ja kohalike poliitikute otsustustel. Philip puistab arve nagu käisest: üks ameeriklane sajast on 12 kuu jooksul eluasemeta, kokku 2,5 miljonit inimest, 24 kuu jooksul 4 miljonit. Edasi: «15 kauase kodutu uuring San Diegos näitas, et 18 kuu jooksul kulutasid nad 3 miljonit krooni avalikku raha, igaüks 200 000. Peamiselt raviraha. Kui oleksime neile rentinud merevaatega villad, palganud igaühele teenija, tellinud toidu restoranist jms, ka siis oleks me vähem kulutanud kui praegu.»
Näiteid muudkui tuleb ja tuleb. Nii ebamõistlike kulutuste kui ka lahenduste kohta. San Francisco kiiresti vahetuvad linnapead ajasid igaüks oma rõhuasetusega poliitikat. Üks ehitas varjupaiku ja viis nende naabruskonnad allamäge. Teine rakendas nulltolerantsi ja saatis kõik seaduste vastu eksinud linnast välja. Kõik tulemusteta.
Alles programm «Esmalt eluase» aitas märkimisväärselt vähendada tänavaelanike hulka (kolme aasta jooksul umbes kolmandiku võrra). Millistele põhimõtetele USA vabariiklased oma kodutuse poliitikas siis toetuvad? Lihtsustatult on tegemist toetatud eluaseme teenusega, mis tähendab eluruumi, ravi ja/või rehabilitatsiooni ning üsna tugevat kontrolli inimese käitumise üle. Teenuse kujundas San Franciscos linna tervishoiuosakond «kahjude vähendamise programmidega» kogutud teadmiste najal. Need programmid olid vaimupuudega inimestele, narkomaanidele, vanglast vabanenutele (90% neist põeb mingit kroonilist haigust). Tervishoiutöötajad avastasid, et püsiva eluaseme pakkumine vaimse tervise probleemidega kaaslinlastele on suurema ravimõjuga kui ükski muu samm.
Toetatud elamine Põhimõttel «enne eluase, siis ravi» hoiti 71 vaimuprobleemiga kodutu pealt aastaga kokku miljon dollarit erakorralise meditsiini (kiirabi) kulusid. Eluase, mida õnnetutele vaimust vaestele antakse (single-room-occupancy hotel), pole ameeriklaste välja mõeldud, vaid 20. sajandi algul inglaste «leiutatud». Meil on selline eluase tuntud hotelli tüüpi ühiselamu nime all. Meedikud on tugevad oma erialal, aga nad on ka väga osavad lobitöö tegijad ning avaliku arvamuse kujundajad. Tõestamaks, kui tõhus on nende pakutud meetod ja kui «ohutu» on vastav institutsioon, osteti ära linnavalitsuse hoone naabruskonda jääv hotell ning rajati sinna toetatud elamise üksus. Meedikute kiiluvette sättisid ennast peagi ka sotsiaaltöötajad, hakates oma «Care not Cash» («Toetuse asemel teenus») programmiga rajama samasuguseid ühiselamuid. Filmid sisendavad meile vahel pettekujutust Ameerika riikliku meditsiini viletsusest. Kuid tervishoiuosakondade hallatavad «tervisehotellid» on tänaseni sotsiaalosakondade valduses olevatest «sotsiaalhotellidest» korralikumad, parema personali ja ravi ning teenindusega asutused.
Tänaseks on meedikute algatus saanud üleriigilise (mitte riikliku, eelarveraha ei anta tänaseni!) programmi staatuse ning liitunud linnade, rajatud sotsiaalmajutusüksuste ning tänavalt katuse alla paigutatud kodutute arvu ei riski keegi öelda. Need suurenevad iga päevaga. Meil on õppida Mida eelnevast õppida? Esiteks seda, et vasak- või parempoolse sotsiaalpoliitika nime all meile serveeritav võis seda olla 50 või 25 aastat tagasi, mitte aga täna. Vasakpoolsena näiva lähenemise taga on pragmaatiline parempoolne kaalutlus. Otsus, kas kodutu eluruumis või linnaruumis (tänaval), tehti majanduslikust arvutusest lähtudes: eluruumis kodutu on odavam. Demokraadid (liberaalid) pusklesid algul idee vastu, kuid on nüüd selle omaks võtnud. Siinpool Atlandi ookeani püüavad sama teed minnes puhastada Londoni tänavaid kauastest kodututest inglise tööerakondlased. Võtet kaalutakse mujalgi Euroopas ja sisuliselt on seda rakendatud viimase kahe aasta jooksul ka Tallinna sotsiaalmajutusüksustes. Tuleb küsida, miks mitte Tartus? Teiseks on bürokraatlikuks ja kivinenuks tituleeritavas Läänes tihti palju rohkem paindlikkust kui Eestis. Tervishoiu ja sotsiaalhoolekande koostööst on meil päris palju räägitud – ainult et meie räägime, lähemad ja kaugemad naabrid teevad (koostööd). Ja kolmandaks, ka ilma miljoneid käsutamata suudavad kompetentsed ja pühendunud Ameerika ametnikud ellu viia väga vahendimahukat poliitikat. See võiks olla õppetunniks meie portfellita ministritele. Jüri Kõre oli aastatel 2005–2007 FEANTSA (European Federation of National Organisations Working with the Homeless) teaduslik kaastöötaja (nn national correspondent).
|
kõik galeriid
