Rootsi toiduvalik vaid mõni aeg peale ürituse algust Foto: Jarmo Siim

Täiendatud kell 15.34!
Kui Tartu Postimees saabus eile rahvusköökide nädala galaõhtule Atlantise restorani, siis jõudis Tartu linnavolikogu esimees Olev Raju meie kannul oma riided garderoobi viia ja varakogunenud seltskonnaga liituda, kuid klaasist veest jäi ta vaatamata kiirustamisel ilma.
Toidu kiire haihtumine kujunes ka õhtu märksõnaks. Kannatamatult oodati linnapea Urmas Kruuse armastuse ja sõpruse ning köögiteemalise sõnavõtu lõppu. Jõuti ära kuulata ka kokkadele Tartu meenete üleandmine, kuid kui õhtujuht Urmas Reitelmann muutis õhkkonna veidi vabamaks ning alustas kokkade intervjueerimist, siis ei suudetud enam ennast kauem taldrikutest eemal hoida ning söögiorgia sai kiire alguse.

Soov proovida väikest suupistet igalt rahvuskokalt, sai tagasilöögi juba peale Kreeka toitude maitsmist.

Avastasime järgmise laua juurde suundudes, et Rootsi köök on olnud ääretult populaarne ning selle valmistanud Johan Dahlqvistil ei jäänudki muud üle, kui käsi laiutada ning nõutult tõdeda, et toit on otsas.

Sama lugu oli ka ülejäänud laudadega - kohati võis veel märgata üksikuid allesjäänud palu, kuid üldiselt olid vaagnad juba puhtaks söödud.

Hetkeks liitus Tartu Postimehe reporteritega ka linna tervishoiuosakonna juhataja Sirje Kree, kes oli õnnelik viimaste magusasnäkkide saagiga ning jagas veel informatsiooni, kus midagi alles on. Kuid ka tema imestus külaliste kannatamatuse üle oli suur.  

Kohapeal esinenud Raivo Tafenau pidi hiljem tõdema, et tema saksofonimängu kuulsid tõenäoliselt vaid lavaolijad ise, sest kõigil oli rohkem tegemist, et võimalikult palju ja kiirelt tarbida.

Kui me pärast pilgu heitmist tühjenenud vaagnatele lõpuks ka jooke märkasime, võttis üks meist tagasihoidliku klaasikese Metaxat.

Kreeka kokkade hulgast astus seepeale esile keskealine naisterahvas, kes ei olnud küll kokk, kuid ilmselgelt nende rahvuskaaslane ning kokkadele Dimitrios Kapposele ja Anastasia Bozale pöidla hoidja, ning palus konjakihoidjal kindlasti ka pistaatsia pähkleid kõrvale krõbistada.

Neid, pakendeis pähkleid oli kokk Dimitrios just suurest kilekotist lauale kandnud, et pisutki leevendada valgele laudlinale pärast nõude koristamist saabunud tühjust. Ka asetas ta laua nurkadesse hunniku kaunite Kreeka saarte vaadetega postkaarte, mis olid väga ilusad vaaadata ja kaasagi võtta, kuid mis paraku ei kõlvanud süüa.

Üheks õhtuks muutus Tartu eliit justkui rändrohutirtsuparveks, mis hävitas oma teel kogu söödava imetabasel kiirusel. Aga pakutav oli ka seda väärt.