Inimene tahaks kõike, korraga ja kohe. Kuid elus on paraku teisiti – et jõuda eesmärgile, on vaja läbida üsna palju etappe: kavandamine, planeeringud, mõõdistused, keskkonnamõjude hindamine.

Mitte kohe ja praegu

Pean õigeks selgitada, miks täna ja kohe ei ole võimalik näha kõike seda, mida juba 2003. aastal planeeriti.

Tõsi see on, et Tartu linnavolikogu võttis 2003. aastal vastu Tartu Emajõe kalda- ja sildumisrajatiste planeerimise ettepaneku. Selle üks eesmärke on Emajõe vee- ja kaldaalade tihedam sidumine linnaga ning selle dokumendi aluseks on alade detailplaneeringute koostamine ja rajatiste projekteerimine.

Selle dokumendiga pandi aga alles sihid paika. Emajõgi ei ole munitsipaalomandis, vaid kuulub riigile, ning seetõttu (kuigi riik ei ole seni vastu olnud) on igas arengujärgus vajalik riigiametite kooskõlastus.

Selge on see, et eelarverahast ei ole võimalik kohe ja praegu viia ellu Emajõel planeeritut, sest linnal on oma kodanike heaolu parandamiseks vaja ära teha palju paljudes valdkondades. Et Euroopa või Eesti investeeringuprogrammidest raha taotlema asuda, peame eelnevalt ära tegema ettevalmistavad tööd. Täpselt seda on linn viimased aastad teinudki.

Kust tuleb abi

Ei ole nõus, et linnavalitsuse huvi olukorra parandamise vastu Emajõel oleks raugenud. Just selleks on linn loonud Emajõe Jõeriigi sihtasutuse, kelle üks missioone on koordineerida Emajõega seotut.

Viimase kolme aasta jooksul on tänu linnavalitsuse tegevusele loodud võimalused investeerida osasse sildumisrajatistesse – näiteks Ujula Konsumi sildumisala ning sildumiskohad Liiva tänava ja Kroonuaia silla vahel, Lubja ja Liiva tänava vahel, Kvissentalis Kalevi veemotoklubi juures ning Anne kanali ja jõe vahel, kuhu projekteeritakse kuni 90 ankrukohta.

Nende projekteerimine ja ettevalmistustööd on juba jõudnud või jõuavad selle aasta sees kooskõlastamisele.

Heaks näiteks linna, riigi ja erasektori koostööst on Atlantise sildumisrajatis, mis teenindab nii linnarahvast kui ka linna külalisi.

Ka ettevõtjad on probleemi tunnetanud. Tartu koduleheküljelt võib leida mitmeid kehtestatud detailplaneeringuid, kus kinnisvaraarendajad on näinud elamurajoonidesse ette sildumisrajatisi.

Lisaks on mitmed Tartu paadiomanike MTÜd leidnud võimaluse oma paatide hoiustamiseks.

Paadiomanikud on küsitlustes kõige suuremaks probleemiks nimetanud slipi (rajatis paadi vette laskmiseks ja välja võtmiseks) puudumist. Tõesti – Tartus on ainult üks arvestatav paatide vette laskmise koht, see asub Kvissentalis Kalevi veemotoklubis.

Koostöös paadiomanikega on linnavalitsus otsinud võimalust veel ühe slipi rajamiseks ning tõenäoliselt tuleb uueks navigatsiooniajaks Rebase tänava otsa ka väikepaadislipp.

Kuigi praegu Emajõel sildumiskohti tõepoolest napib, võib ometi loota, et linnavalitsuse, paadiomanike ja ettevõtjate koostöös kaob peagi põhjus sellel teemal nuriseda.