Karlova linnaosal on läinud väga õnnelikult, et teda kaitseb miljööväärtusliku piirkonna staatus ja vastav detailsem teemaplaneering. Sellega on ametlikult väärtustatud Karlova ajalooline ja inimsõbralik elukeskkond.

Ehituspiirangute ja säilitamisnõuete kehtestamine oli esimene oluline samm, ent see ei saa jääda ainsaks.

Muinsuskaitse töötab kõige tõhusamalt, kui mälestiste omanikud on teadlikud oma vara väärtusest ja soovivad seda ise hoida ja hooldada. Seepärast on ülioluline teavitustöö.

Miljööväärtuslikus piirkonnas asuva maja omanikke (ja ka üürnikke) on eelkõige vaja viia kurssi selle säilitamise vajaduse ja põhimõtetega, et neis ei tekiks tunne, nagu võetaks neilt õigusi ära oma kodus tegutsemisel.

Oluline on, et majaomanikud mõistaksid: piirangud sisaldavad iseenesest viiteid ehitusmaterjalidele ja -tehnikatele, mis tõepoolest on kõige paremad ja sobivamad Karlova vanadele majadele.

Eeskirjad hoolitsevad ühelt poolt vana säilitamise eest, ent teiselt poolt annavad teavet, millised materjalid ja meetodid on ära proovitud, püsivad, eelnevaga harmoneeruvad ja seega kokkuvõttes kõige mugavamad nii ehitisele kui ka inimestele, kes neis majades elavad.

Seega peaks eeskirju käsitama rohkem nõuannete kui piirangutena.

Selline tasuta teave pole aga sugugi väärtusetu, arvestades praegust olukorda, kus ehituskauplustes napib spetsialiste ja müügil on palju katsetamisjärgus kaupa.

Katsetamine võib kaasa tuua aga kokkuvõttes suure rahakulu ja peavalu ebarahuldavast tulemusest.

Rohkem teavet

Ei saa aga nõuda, et iga karlovlane otsiks ise üles eeskirjad ja teeks neid järgides

ainult õigeid valikuid. Siin on muinsuskaitseametil ja linnal, aga ka vabatahtlike ühendustel kohustus ja õilis ülesanne aidata majaomanikke sobivate renoveerimislahenduste leidmisel ning, mis eriti oluline, selgitada neile põhjalikult, miks just üks lahendus on teisest parem.

Sealjuures on inimestele vaja selgitada nii seda, miks on hea, et vanad majad alles hoitakse, miks on kõige parem kasutada traditsioonilisi materjale ja töövõtteid, kui ka seda, miks on tähtis võimalikult täpselt säilitada majade algne välimus ja ka sisekujundus.

Seega on teavet vaja nii praktilistes kui ka filosoofilistes ja esteetilistes küsimustes.

Ideaalis viiks see töö iga karlovlast mõistmiseni, et see maja, kus tema elab, pole lihtsalt proosalised neli seina ja katus, vaid lisaks sellele midagi väärtuslikku kogu Tartule, aga eriti talle endale, ning et õige hooldus lubab sellel pärandil ka säilida.

Senisest jõulisemalt tuleks muinsuskaitseametil ja linnal leida aega ja tahtmist vastavasisuliste ürituste korraldamiseks.

Alates näiteks ulatuslikemaist infopäevadest, kus Karlova tänavatel oleksid infotelgid selgitustööd tegevate inimestega, kuni väiksemate koosolekuteni koos spetsialistidega ja miks mitte majast majja käivate suhtlemisvalmis entusiastideni.

Tänuväärt algatus on juba tulnud Säästva Renoveerimise Infokeskuselt, kes korraldab praktilisi kursusi traditsiooniliste töövõtete omandamiseks. Sinna jõuavad aga juba konkreetsema huviga inimesed.

Vaja on toetusi

Teine suurem probleem teadmiste kõrval on paratamatult rahamure. Korralik restaureerimine on ajamahukam ja esialgu kallim ettevõtmine kui ehituspoest odavaima asenduse muretsemine.

Pealegi on levinud müüt, nagu oleks uue ehitamine alati odavam kui vana korda tegemine. Vähemalt Karlova väikeste puumajade puhul ei vasta see kindlasti tõele. Siiski ei saa mööda vaadata sellest, et restaureerimine ja kvaliteetsete materjalide kasutamine võib inimestele vastumeelseks osutuda just hinna tõttu.

Muinsuskaitse ja linna püüdluseks peab saama korralik hüvitiste ja restaureerimistoetuste süsteem, mis ideaalis tekitab olukorra, kus kaitse all olevad majad on hinnas, sest nende omanikke aidatakse konkreetsete rahaliste toetustega.

Esialgu tuleks võimalikult kiiresti luua võimalus, et hüvitatud saaks hinnavahe, mis tekib kohustusest kaitse all olevaid maju restaureerida, aga mitte esimeste kättejuhtuvate materjalidega renoveerida.

Hetkel aitab muidugi küllalt palju ka lihtne info jagamine, mis kummutaks mõningaid väärarusaamu traditsiooniliste ja nn tänapäeva materjalide hinnaerinevustest.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et muinsuskaitseameti, linna ja muinsuskaitseliikumise tegevus peab nüüd, kus Karlova kaitse põhimõtted on paberile pandud, leidma aega ja vahendeid, et neid põhimõtteid elanikele võimalikult arusaadavalt selgitada ja elanikke nende elluviimisel abistada.

Sama kehtib ka teiste Tartu ja tegelikult kogu Eesti ajalooliste linnaosade puhul. Mitte ainult Karlova elanikele, vaid kogu ühiskonnale on senisest enam vaja teha selgitustööd ehituspärandi säilitamise vajaduse ja põhimõtete kohta.